Ülesanne 1

Loe ülesande kaks teksti rahulikult läbi. Kui tekstid on loetud, täida lüngad.
Soovitatav aeg: 15 minutit.


Tekst 1

Väljas on hämar ja rõske. Asfalt tundub niiske olevat, võib oletada, et just sadas. Vähemalt pink, millel me istume, on kuiv. Tõmbame jakikraed rohkem pealigi ning vajume silmini sallidesse. Rõske on.

Järsku tõuseb meist veidi eemal istunud noor dressides mees jalule, kõõritab meie poole ning astub aeglaselt ligi. Ta toetub ühe käega kõrvalolevale postile ning käristab: "Misasja te siin rääkisite vene naistest?"
Vaatame teda, kulm kipras.
"Vene naised on head naised! Minul on juba viis aastat vene naine olnud, väga head naised on!"
Ta vangub kergelt, haarab postist kindlamalt kinni ning vaatab meile veelgi etteheitvamalt otsa.
"Me ei rääkinud ei venelastest ega ka naistest tegelikult. Rääkisime hoopis oma sõbrast."
"Thheie! Saage juba ükskord aru, et vahet ei ole, kas inimene on eestlane või venelane! Minu naine on väga hea naine, mõneski mõttes parem kui eesti naine!"
Jõllitasin teda ilmega, mis ei saanud muud väljendada kui uskumatust, ning koondasin kogu oma energia sellele, et mitte öelda: "... ja milline õnnelik naine ta tõepoolest on."
"Te olete naised. Ma ei hakka thhhhhhh (-köhib röginal-) thheiega norima. Naistega ei nori. Aga - kurrrrat... vene naistest halvasti ei räägi!"

Ja ta eemaldus tagasi bussipaviljoni pingile, surus end kellegi õnnetu olekuga neiu külje vastu ja võttis tal lohutavalt ümbert kinni. Neiu põrnitses lihtsalt hirmunud silmadega otsevaates.



Lünk 1 _______________



Tekst 2

Väljas on hämar ja rõske. Lehehunnikud igal pool tekitavad vastupandamatut tahtmist neid jalaga lüüa, et Seda Sahinat kuulda, niisiis teengi seda. Sahinat ei tulnud. Rõske on.

Kuskilt kaugelt kostab mu kõrvu hääl: "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama!"
Keegi hõikas seda kuskil mu lähedal. Aeglustan sammu ja vaatan uudishimulikult ringi. Sealt ta tulebki. Õigemini - sealt ta jooksebki.

Omaenese habemesse uppunud vana mees sörgib eemaloleva kiriku poolt minu suunas, hõigates uuesti "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama!"
Nüüd ei jää mul muud üle, kui sammu veelgi rohkem aeglustada. Ta jõuab minuni, hingeldab ja jõllitab mulle otse silma. "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama."
Vaatan talle otsa, naeratan ning jätkan oma teed. Sedasama teeb temagi - selja tagant kostub toosama hõige ja kostma ta jääbki, kuni kõrvaltänavale pööran. Millegipärast naeratan edasi.



Lünk 2 _______________



Ülesanne: Sobita lünkadesse järgnevad kummagi teksti kohta käivad sõnad: Tallinn, Tartu.

Valikud on plakatites

"Parema elu nimel." "Igaühe eest." "Kes siis veel." "Igale lapsele 1000 krooni kuus."

Tunned juba ängi?

"Õnn ei ole rahas." "Õiged otsused raskel ajal." JOKK jätta."

Linnadesse on ilmunud palju ilusaid pilte ja mida aeg edasi, seda enam ronivad mätta alt välja nood tegelased ise, kelle pildid majadel ripuvad. Kõik on tore, värviline ja sama. Plakatid samad, inimesed samad, sõnad on peaaegu samad. Tõsi, ma pole mingilgi viisil pädev rääkima reklaami mõjudest inimpsühholoogiale või loosungite ehitamise põhitõdedest, kuid võin siiski anda soovitusi lihtinimese tasandilt. Eks?

Vaadakem hetkeks piiride taha. Näiteks kasvõi sedasama meest siin vasakul. Tema nimi on John Atta-Mills ja ta kandideeris Ghanas Demokraatliku Kongressi Partei all presidendiks. See pilt siin ongi tema valimisplakat. Ta on lihtsalt niivõrd õnnelik ja Colgate, et ükski lihtvalija ei suuda vastu panna. Kuigi, jah olgu, teatav sarnasus Morgan Freemaniga filmist "Bruce Almighty" on olemas. Selles aga võiks vist süüdistada iga mustanahalist, kes endale valge triiksärgi selga tõmbab.

Mäletan, et ka Ansip püüdis mingil hetkel plakatitel seda suure naeratuse teed pidi minna, aga see kadus ta näolt peaaegu kohe, kui kriis tuli.

John on aga täiesti edukalt ära teinud PR triki, mis mõjub - siira ja laia naeratusega. Ta muide sai ka presidendiks. Mõelgem järele.

Järgmine nõuanne: raamidest väljamurdmine. Poolakad on hakkama saanud näiteks sellise asjaga. Esiteks - jah, neil on olemas Naiste Partei. Teiseks - jah, naised, kes tõenäoliselt kandideerivad selleks, et võidelda feministlike loosungite all naiste autoriteedi, inimliku kujutamise ja õiguste eest, on otsustanud alasti poseerimise kasuks. Aga poolakad ongi veider rahvas veidra liikluseeskirjaga, ärme pane pahaks.

Tume kiri ütleb: "Kõik tuleviku eest ...ja midagi pole peita." Helesinine kiri: "Naiste Partei. Poola on naine."

Ignoreerigem seda viimast lauset, mis pisut radikaalseks kisub, ja vaadakem häid külgi: naised on astunud oma piiridest välja, et tõmmata enesele tähelepanu. Ja nad tõmbasidki, 45 000 häält said 2007 parlamendivalimistel. Kui vaid reform, IRL või sotsid vaevuksid enesest mõne alasti pildi üles riputama, siis võiks pealinnas isegi midagi muuta. Ei pea isegi olema grupipilt! Võib ka Laar või Pentus või Pihl üksinda, küll seegi töötaks.

See plakat siin paremal pärineb riigist, mida mul ei õnnestunud tuvastada, aga kui keegi teist oskab, siis oleksin tänulik. Igatahes on see pilkupüüdev - kolm kujutist huvitavast mehest. Vasakpoolne näitab, et mees on sisimas vaga ja korralik (irooniliselt püsib tal ka palvetades ürgselt kuri ilme näol), parempoolne viitab ilmselt sellele, et ta on ihaldusväärselt edukas ja et ta omab Nike'i tossupaari, ja keskmine ütleb, et temaga nalja ei ole. Siit ei tule ühtki soovitust, lihtsalt vinge plakat on.

Kõigil meil tekib mingil hetkel paratamatult suutmatus näha enam ühtki tuntud poliitilist nägu või kuulda raadiost nende poliitilist häält, mis ropendab avalikult, ilma et kasutaks roppe sõnu. Seda ei tasu rahvale pahaks panna - ikka tekib immuunsus, kui liiga palju torkida. Seega on vahel targem oma nägu maha võtta, et okserefleksi vältida (selles faasis jäädakse tavaliselt ka inimese poolthäälest ilma), ning kasutada muid võtteid.

Sakslaste andekad plakatikunstnikud on välja tulnud tolle vasakpoolse variandiga. Plakatid ei kujuta poliitikuid, vaid... valijaid! Geniaalne!

"Meie naised valime nimekirja nr 2 - natsionaalsotsialistid."

Meil siin Eestis pole inimestele just loomupärane, et neile üldse meeldiks vaadata mõne tegelase nägu, kelle amet on kõrgem kui tema oma. Mis õigusega? Võrdsust on vaja. Seega on kõige targem talle seda mitte näidata. Need naised siin on aga sama ausad kui seesama tavakodanik ning neid on kohe hää meel vaadata.

See variant välistab ka võimaluse, et noore isamaaliitlanna näo all olev loosung "Julgen olla noor" kritseldatakse ümber "Julgen olla hoor."

Ja kui üldse mõne partei valimisplakatitelt õppust võtta, siis olgu juba selline partei, mis 12 aastat võimul püsis.

Ja viimaseks: ka vaenlaste sõimamisel võib stiili olla. Vaadake itaallasi.

"Mis te tema lubaduste eest maksite?"

Pinocchio on nähtavasti neile omamoodi rahvuskangelane.

Õunatrauma

25 Möödus seitse päeva Niiluse jõe löömisest Issanda poolt.
²⁶ Siis Issand ütles Moosesele: "Mine vaarao juurde ja ütle temale:
Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas ära minna, et nad mind teeniksid.
²⁷ Aga kui sa keelad neid minemast, vaata, siis ma nuhtlen kogu su
maa-ala õuntega*.
²⁸ Niiluse jõgi hakkab kihama õuntest, need tulevad üles ning
lähevad su kotta ja su magamiskambrisse ja su voodisse, samuti su
sulaste kodadesse ja su rahva sekka, su küpsetusahjudesse ja leivakünadesse.
²⁹ Jah, õunad hüppavad sinu ja su rahva ja kõigi su sulaste
peale."

Exodus 7:25-29 - teisest Egiptuse nuhtlusest.
(* Originaalis "konn".)

Rünnatakse. Nad on igal pool. Nad seisavad kottides, kaussides, laua peal ja aknalaudadel ning kui kõrvale vaatad, avastad järsku, et oledki liikumisvõimetult põlvini sees ning ilmselgelt määratud hukule.
Külastasin äsja oma vanavanemaid, kes olid kogunud oma korterisse 2 350 000 õuna, mis kuskilt majade vahelt õunapuudelt korjatud ning millega koos kolisid korterisse ka 2 pisikest kärbest per õun.

Vanaisa. Ta veedab päevas tunde, koorides ja tükeldades, urgitsedes ja puhastades iga päevaga aina pruunimaks tõmbuvaid ubinaid. Vanaema vaatab teda, pööritab silmi ja põrnitseb seejärel mornilt tillukesi kärbseid, kes arusaadavalt otsustasid tuppa jõudes mitte vaid õuntega rahulduda, vaid vaadata ringi, mida maitsvat ka teistes tubades leida võib. Vanaisa aga ei lase neil end häirida - kui ta parasjagu midagi ei tükelda, siis istub ta oma tugitoolis, pigustab pihus neoonoranži kärbsepiitsa ning näeb välja nagu Saruman oma sauaga. Vahepeal käivad jälle võikad plaksud, misjärel saabub sünge vaikus.

Misjaoks ta sedasi teeb? Mitte keegi ei taha neid õunaviile süüa, mitte keegi ei suuda juba olemasolevatki õunamoosi ära tarbida, sellest kõigest õunakooki teha tähendaks surmavat annust. Vanaema arvas üldse, et ehk peaks neid õunatükke aga teisest otsast ära viskama, et vanaisa neid südamerahus juurde saaks toota.

Kas vanas eas ongi nii, et vahet ei ole, mida sa täpselt teed - kui aga oled mõne tegevuse leidnud, siis oled õnnega koos? Vanaisa ise on küll tõenäoliselt veendunud, et tema rasked töötunnid tagavad perekonna eluspüsimise järgneva talve vältel, kuigi tegelikult võiks ta samahästi väljast muru korjata ja seda päevad läbi pärgadesse punuda.

Olgu kuidas on, vähem veidramaks muutuda tal tõenäoliselt plaanis ei ole. Just enne avaldas ta arvamust, et AK uudisteankur Meelis Kampus näeb välja nagu vana naine.

Welcome to Jurjev

Igal ankeedil, mis mulle nina alla torgatakse, on kaks aadressilahtrit. Mul on kaks aadressi kahes erinevas linnas, mis erinevad üksteisest nagu Tallinn ja Tartu.

Kui ma siia tulemas olin, siis kujutasin elavalt ette, kuidas tartlased liiguvad mööda tänavaid õndsas rahus ja vetruva kõnnakuga, peas barett ja paljajalu, ise nina alla luuletusi pomisedes. Päike pidavat koguaeg paistma ja inimeste peade ümber pidavat tiirlema tillukesed värvilised laululinnud. Noh, päris seda ei ole. Isegi ühtegi baretti pole näinud. Täielik petuvärk. Küll aga oli üleeile mu rohelist värvi ühika maja ees murul keegi erksates atleediliibukates tegelane, kes tegi süvenenud ilmel hargivahe painutusi, mille rütm sulas kaunilt eemalt pargist kostva tümpsuga. Sihvkakoori asendavad siinsetel tänavatel pistaatsiapähklikoored ja vene keelt olen nii vähe kuulnud, et tekib tunne, et ei elagi Eestis. Kuigi noh - vahel seda ikka kostab mu kõrvalboksist, kus kaks toakaaslast, Anna ja Aljona, omavahel slaavilikult kiljuval häälel päevasündmusi arutavad.

Et linn on väiksem, on see ka aktiivsem, kokkuhoidvam, kommuunilaadsem. Praegusel hetkel on terve kesklinn haaratud esimese koolipäeva sündmustest, mis tundub siin kolmas iseseisvuspäev olevat. Terve Küüni tänav (see, mis kaubamaja juurest raekojaplatsile viib) on täis pikitud lavasid, stende, muusikat ja noorpoliitikute putkasid, kes varitsevad tänava ääres putkade varjus nagu vampiirid, jälgides näljaselt mööduvaid pahaaimamatuid algklasside õpilasi (värsket verd) ning neile võimaluse korral ootamatult ligi hüpates, et nad oma pimedasse parteiputkasse lohistada.

(Räägitakse, et nad päris ligi tulla ei saa, kui nööri otsas riiete all küüslauku kanda, aga ma pole veel täheldanud, et miski neid peletaks.)

Ma olen ausaltöeldes segaduses. Aktusel korrutati tervele ajakirjanduse/suhtekorralduse kambale, kuidas me oleme erakordsed geeniused, et nüüd tuleb vaid tiba vaeva näha ja ongi diplom, hopsti, seina peal. Õpioskuste loengus rääkis naine mõistujutte munkadest ning mainis, et tegelikult on ju neli põhiteaduskonda usk, juura, arst ja filosoofia ning et kõik ülejäänud, eriti see sotsiaalteema, on mingi 20. sajandi lollus. Sotsioloogias küsis mees meilt, kas meile meeldib rohkem amatöörporno või professionaalne porno. Ühele õigele sotsioloogiline, nagu välja tuleb, meeldib amatöör. Jah, olgu, sotsiaalteadustes ei vaevunud Rein Taagepera pornost rääkima, vaid keskendus volatiivsuse ja arvestatavate parteide arvu vahelistele intrigeerivatele seostele.

Ma ei ole veel kaugeltki harjunud selle eluga siin. Linn, mis ei üritagi igasse parki vähemalt üht pilvelõhkujat püstitada ega kujundada arhitektuuriliselt võimalikult võimatuid hooneid, vaid purjetab sügavas rahus aeglasel ja suurel puust lodjal mööda Emajõge edasi-tagasi; kus õmblustöökodasid asendavad rätsepad, vene keelt asendab ladina keel (need 15,7% venelasi, kes siin elab, on vist kuhugi pagendusse saadetud) ja uhkeid restorane asendavad odavad betoonseinte ja lauajalgpalliga keldripubid. Just praegu andis ajakirjandusraamatukogu töötaja mulle viimase Sotsioloogia õpiku, mis kuulub ta õele ja mida võin seetõttu pool aastat käes hoida, kui tahan. Kujuta pilti, et lähed Tallinna Keskraamatukokku, küsid raamatut ja hoidja vastab: "No kõik on küll väljas, aga mul on kodus veel üks eksemplar, homme toon sulle."

Ma ei saa aru, miks sellise paradiisiga harjumine aega võtab. Küll aga loen heaks märgiks seda, et ma ei istugi ühikatoa nurgas ega röögi nutta nagu vette visatud ja mitte ujuda oskav laps, kellena ma end päris alguses tundsin. Mul on isegi päris lõbus.