Lüpsituristid

Kindlasti on igaüks kas kogenud või kuulnud õudusjutte näiteks Egiptuse või Türgi turuplatsidest. Kindlasti olete kuulnud, kuidas ainus viis mitte midagi osta on hüsteeriliselt teed takistavale müüjale pisargaasi silma pihustada ning joosta. Elu eest joosta.

Nüüd pole tarvis päris Vahemere äärde enam sõita. Tallinna vanalinnas näeb seda kah.

On esmaspäeva hommik. Kruiisisadamas seisab tihedalt terve rida busse, igaühel tuuri number peal ning giid bussi ees. Sadamas seisavad ka kaks määratut laeva ning kokku astub kohe varsti kaile umbes 5000 inimest. Astuvad kaile, nagu nad iga päev oma Balti kruiisi jooksul astuvad mingi linna kaile. Täna on see Tallinn, homme Peterburi, ülehomme Helsingi...

Kõige tähtsam on aga see, et täna on nad Tallinnas. Nemad ja nende rahakotid.

Esimene asi, mida nad laevalt maha astudes silmavad, on hiiglaslik kõndiv ankur. Ankur lehvitab, toterdab mööda kaid ringi kõndida ning nagu muuseas suunab välismaa rahavoogusid otse sadamasse ehitatud putkade turule, ametliku nimega Hansa turg, mitteametliku nimega Mini-Tallinn. Pisikestest putkadest esimene on infopunkt, kust igaüks võib saada tasuta Tallinna kaardi ning juhised vanalinna pääsemiseks. Vabandust, kas ma ütlesin Tallinna kaardi? Ma mõtlesin Tallinna kaardi, kus Rotermanni kvartal on punaste ringidega esile tõstetud ning kaart ise kehtib kui 100 krooni, ostes midagi Rotermannist 1000 krooni eest. Sõõrumaa on jala juba ammu ukse vahele saanud. Trendi järgib ka Olde Hansa - osade Tallinna kaartidega saab seal tasuta Herb Schnappsi.

Need vähesed, kes Rotermanni ega Olde Hansasse ei suundu, on need, kes tuuri ostsid ja nüüd õiget bussinumbrit otsivad. Kahjuks satuvad nemad aga hoopis Egiptuslikuma müügitaktika küüsi. Nimelt on terve 500 meetrit Toompeal (Nevskist vaateplatvormini) palistatud lisaks suveniiripoodidele ka kõikvõimaliku kraami müüjatega. Peale Tallinna raamatute, postkaartide, vermi-endale-omaenda-münt tüüpid

e, mandlimüüjate, ameerika šlaagreid lõõritavate vanameeste ja kolmeeuroste veepudelite müüjate on kohale tulnud isegi mammid, kes peenikese häälega üle vaateplatvormi karjuvad: wild strawberries, only 5 euro, tuletades mulle elavalt meelde terve mu Bulgaariareisi sisustanud tüüpe tänavatel, kes karjusid: "ONLY TO YOU MY FRIEND 5 LEV, TIS' WATCH!"

Vahel on mul piinlik, numbrilabidas käes turiste läbi sellise linnaosa juhtida.

"Niisiis, oleme jõudnud Toompeale, ühte ilusamasse ning vanimasse-"

"BUY BOOK, CHEAP TALLINN BOOK"

"------ vanimasse punkti Tallinnas, kust-"

"TO YOU ONLY $10!"

Nagu oleks ma nad meelega kuhugi turule toonud. Vahel mõtlen, et vanad parunid ja aadlikud teeksid hauas valugrimassi, kui näeks, mida nende linnamõisate ees kolm sajandit hiljem tehakse. Vahel on mul aga naljakas, kui mõni järjekordne raamatumüüja mind grupiga tulemas näeb, mulle kelmikalt silma pilgutab (justkui tahaks öelda "sina ja mina - lüpsame need välismaalased tilgatumaks") ning siis neid oma raamatutega kiusama kukub. Vahel, kui mul on ka kiusutuju, ning mõni tänavamüüja minult parasjagu küsib, et mis keelt

mu selja taga kõndivad ameeriklased-inglased-austraallased räägivad, siis ütlen: "Spanish." Seejärel pasundab raamatumüüja üle tänava: "OLA AMIGOS", turistid hak

kavad naerma ja vaatavad haledalt naeratades mulle otsa, et "on alles totakas sell teil siin" ja mina vastan sama naeratusega - "on jah."

Mu tuttav käis Hiinas, Xi'an Shaanxi provintsis kaemas kuulsaid terrakota sõdurikujusid, mille avastas maa alt 1974. aastal kohalik talunik Yang. Esimese Hiina imperaatori Qin Shi Huangi armeed kujutavad tuhanded elusuuruses kujud on turistimaailmas populaarsed, kuid peale nende leidis mu tuttav antud kohast ka kuulsa farmeri enda - nimelt kujude lähedal istus putkas tülpinud olemisega Hiina vanamees, kes väitis, et tema, Yang, need kujud siit kunagi leidiski.

Tegelik põhjus, miks ma sellest kirjutan, ei ole see tants

turistide ümber, mis jätkub pärast Toompead ka all-linnas. Inimesed teevad oma tööd, selles pole midagi halba ilmselgelt, veidi naljakas ehk vaid.

Kirjutan hoopis selle reaktsiooni tõttu, mis paarilt sugulaselt sain, kui sellest halenaljakast olukorrast neile rääkisin. Nimelt tuleb välja, et eestlaste meelest pole selles midagi veidrat ja tobedat, et vanalinn on muutunud üheks hiiglaslikuks, 800 aastat vana vundamendiga suveniiripoeks, mis töötab kui piimakombinaat. Natuke ilmutasid nad isegi sotsialistlikku mõtteviisi, et eestlastel ongi tegelikult õigus saada see välismaa raha endale, sest me oleme väikesed ja väetid, nemad aga suured ja basseinidega tagaaedades.

Naljakas, kuidas avalik kuvand Eestist ja eestlastest (meie endi seas) tundub olevat "väike, aga tubli, oma suuruse kohta tark ja originaalne", sisemine kuvand paistab aga olevat sügavalt sotsialistlik, ikka veel.

Ja nad veel ei usu mind, kui ma arvan, et märtsivalimistel saab vasakleer suure edumaa.

Eksistentsiaalne kriis

... ehk ajakirjanikuks saamise kivid ja kännud.

Kui suguvõsa kokkutulekul küsib onu Allan teilt, mis asja seal ülikoolis õpite siis ka, ning vastate, et majandust või soome-ugri keeleteadust või matemaatilist statistikat, siis noogutab onu Allan heakskiitvalt pead. Eesti vajab noori ja tarku päid, kes välismaale minema ei jookse. Öelge aga hoopis, et õpite ajakirjanikuks. Vaadake, kuidas onu Allan siis reageerib.

Igatahes ei ole onu pilgus siis tõenäoliselt midagi heakskiitvat. Kogu olukord on naljakalt totter, sest ta (enamikel juhtudel) tunneb end automaatselt nagu intervjueeritav pika persooniloo kirjutamisel. Ainus viis, kuidas veel tobedam olukord tekitada, oleks öelda, et olen politseinik.

Ajakirjaniku amet on kahe kohutavalt terava teraga mõõk. Ühelt poolt on see suur võim. Ja ma ei mõtle seda nii, nagu üks mu tuttav, kes kirjutas SAS-i lennukompaniile kaebekirja, sest ta ei saanud esimese klassi ooteruumis tasuta õlut - ja sai muuseas täieliku raha tagastuse, sest väitis, et on kohaliku nädalalehe reisitoimetaja. Mõtlen võimu pigem selles mõttes, et jalutades sisse linnavalitsusse ja küsides mingi kahtlase afääri kohta tunnen tõesti, et mul on Õigus seda teha.

Samal ajal, soovides inimeselt millegi kohta kommentaari, pean talle kõigepealt selgitama, miks on ajakirjandus ühiskonnas tervitatav nähtus ning et tegelikult pole meie Eesmärk kirjutada võimalikult viltuseid ja paisutatud lugusid. Või et mõned ajakirjanikud ei ronigi öösiti akende kaudu kuulsuste magamistubadesse, et nende pesusahtlis sorida.

Oeh. Eksistentsiaalne kriis. Ajakirjanikuks saada?

Ma tean, et ma armastan ajakirjandust. Juba keskkoolis tahtsin teha ajakirjandust ja just nimelt seda kõige puhtamat varianti, mis pole reklaamide poolt kallutatud, mõne kindla leeri pooldaja, kooli juhtkonna häälekandja, vaid Ajaleht - särav, originaalne, geniaalselt kirja pandud olulised mõtted, teenides õpilaste huvisid. Ka see, mis meelt lahutab, on ometigi oluline.

Praegugi tahan teha ajakirjandust. Ma tõesti tahan. Küll aga tekitab minus kahtlusi teatav aine mu õppekavas, mille käigus pean iga nädala reede hommikuks välja tulema kindlateemalise uudisega. Näiteks nelja päeva pärast pean esitama adekvaatse, mittekajastatud ja Tartuga seonduva meditsiini teemalise uudise. Eelmisel nädalal oli see "linnamajandus, linnahaldus" ja ma leidsin end lonkimas mööda jõeäärt, vahtimas enda ümber, kas mõni trepp on lagunenud, park hooldamata, lambipirnid väljas... lõpuks istusin pingile maha ja jõllitasin parte. Mu kõrval võttis istet vist ilma koduta mees, kellega püüdsin juttu alustada, kuid kes andis mu entusiastlikele katsetele vastuseks vaid heitunud mõhatusi. Ma ei tea, kas lootsin, et kui küsin temalt, et kuidas läheb, siis ta vastab, et "kuramuse linn ei maksa mulle juba aastaid sotsiaalabi, sest salaskeemide tulemusena on kõigi töötute toetused kõrvale nihverdatud, et Tartu linnavalitsus saaks oma hoones remonti teha, ning linnapea isiklikult on 7 uut autot ostnud."

Lõpuks, kuidagi tutvuste kaudu saanud kätte mingi uudispoja selle kohta, kuidas linn üürib välja lausa eluohtlikult hallitavaid pindu, võisin uut nädalat, uut hektilist uudisotsingut ootama jääda.

Ütleme nii, et... kui olin otsustanud selle ala kasuks (mis tegelikult toimus umbes 6 aastat tagasi), siis ema esitas mulle levinud väärarusaama vastuargumendina: aga ajakirjanikud on ju need, kes visatakse uksest välja ja nad ronivad aknast sisse tagasi. Sel ajal ma naersin selle totruse üle. Hetkel ma tunnen, et just seda minult oodataksegi. Ja see on häiriv.

Täna näiteks käisin oma selle nädala uudist otsimas. Läksin kiirabi sihtasutusse. Seal tuias ringi üksik mees, kes uuris, mida ma otsin. Küsisin kedagi administratsioonist ja ta näitas mulle aknalaual istuvat, punases kiirabivormis naist - "Küsige temalt, mis te teada tahate. Ta on dispetšer." Kujutasin õudusega ette, mis saab, kui lähen selle naise juurde, kes parasjagu räägib: "Kirjeldage rahulikult, mis juhtus. Nii. Kas ta hingab?" ja ootan, kuni ta kõne lõpetab ja küsin debiilselt: "olen Mari Aigro TÜ ajakirjandusosakonnast ja kodutöö tarvis mõtlesin uurida, mis teil siis siin uut ka on? Näiteks kõige rängem vigastus, noo?" Ja siis see naine heidab mulle hävitava pilgu ja ma mõtlen taaskord, et pole pagana ime, et nad kõik ajakirjanikest eemale tahaksid hoida. Ma tahaks ka endast eemale hoida. Lasin sealt heaga jalga.

Mulle ei meeldi päris niimoodi töötav ajakirjandus. Nii, et kõnnin mööda linna ja peletan kõik oma tuttavad endast eemale sellega, et iga kord, kui kohtume, pärin ma neilt maniakaalse varjundiga hääles uudiste kohta. Võib-olla äkki ma ei oska seda kõike veel ja just sel põhimõttel ajalehed töötavadki, kõigi surnuks ahistamise läbi.

Samas, kui ma teeks oma ajalehe...

... siis ei peaks kirjutajad mööda tänavaid kõndima ja tänavavalgustust moniteerima. Just nimelt - nad poleks reporterid vaid kirjutajad. Ja nad võtaksid mingi suure, soovitavalt välispoliitilise/kultuurilise/majandusliku, ühesõnaga Laia teema, mina nende hulgas, ning lahkaks seda. Nad võtaksid mõne teema, mis käib uudistest läbi, aga kellelegi ei lähe see eriti korda, sest nad ei tea sellest rohkem - näiteks Rootsi valimised. Mingi ajastu muutus? Mingi veider teema parteidega, mingid liberaalid. Minusse ei puutu.

Aga mu kirjutajad võtaksid need valimised ja nad kirjutaks neist nii põhjalikult, selgitavalt, tausta ja naljakate juhtumistega, sellise sõnade järjekorraga, et isegi Võsapetsi pühendunud kliendid loeksid nende kirjutist Rootsi valimistest. Ja siis, just siis, kui uudistes mainitakse selle veidra heaoluriigi poliitikat, siis nad kuulaksid. Ja nad saaksid aru. Ja neid hakkaks huvitama. Nad saaksid haritud.

See oleks nagu Välisilm, ainult paberil ja mitte ainult kriisikolletele ning poliitikale keskenduv.

Selline oleks ehk mu leht. Sellel ei pruugi olla nelja helikopterit, kolme lennukit, isiklikku pesapallivõistkonda, sümfooniaorkestrit ja lõbustusparki nagu maailma suurimal lehel Yomiuri Shimbunil (Jaapan), ega ka 3000 inimest toimetuses, aga sellel oleks kena, puidust ja riidest sisustusega toimetusruum, tilluke raamatukogu, kööginurk ja mugavad tugitoolid. Rohkem pole vaja. Käputäis inimesi, kes mahuvad ära ühe ümmarguse laua äärde arutama, ja kõik.

See oleks ilus ajakirjanikuelu. Lood valmivad kaua, sest need on põhjalikud, aga see-eest on nad põhjalikud. National Geographicu mõned lood valmivad üldse poolteist aastat. Ja enamik allikaid, kui neile helistada, ei räägiks minu või kirjutajatega telefonis sellisel toonil, nagu hoiaksime nende ema pantvangis ja nõuaksime telefonitsi lunaraha, vaid nad oleksid inimlikud ja räägiks meiega. Peamiselt sest nad ei lugenud just eelmise nädala numbrist oma tuttava kohta räiget faktiapsakat või ei näinud esilehel suurt arutelule ärgitavat küsimust: Mis ikkagi välismaa meestele Eesti naiste rindade juures meeldib?

Nad töötaks kaasa, sest neile meeldis meie eelmine number väga. Nad olidki just mõelnud, et mis värk sellega siis nüüd on, et räägitakse, et Baltimaades kestab kriis kauem, aga meie meedia pasundab, et kriis on juba ammu läbi. Ja meie just mugavalt andsime ülevaate.

Tahan seda. Mida ma tegema pean, et sina jõuda. Õige jah.. õppima. Ja selle kuramuse meditsiiniteemalise uudise leidma. Lähen hommikul traumapunkti töötajaid ahistama.

Kui kellelgi on isu mind selles totras probleemis aidata, siis mu e-mail on avatud kõigile vihjetele ja juhtumistele, stiilis "nad andsid mu koerale vale rohtu" (meditsiin) või "mu õppejõud on loengus pidevalt purjus" (haridus ja teadus) või "president Ilves saab öösiti salaja kokku Talibani juhtfiguuridega" (varia). Igatahes - e-mail on mariaigro@hotmail.com.

May god have mercy.

Doomsday!

Et oleme lähenemas järjekordsele maailmalõpu daatumile – 21. detsember 2012 (vähemalt saan bakalaureuse enne kätte) – siis mõtlesin, et tooks sellesse loosse õige natuke selgust.

Huvitav lugu on selle maailmalõpuga. Ta on saabunud lugematutel kordadel – ja ikka ei saabu. Küll aga usume aina rohkemgi. Tõenäoliselt võiks keegi iga kahe nädala tagant prohvetlikult Munamäe otsas kuulutada, et täna õhtul purtsatab planeet Maa tükkideks, ning vaatamata sellele, et seda ei juhtu, ei hakkaks me järgnevat kaht nädalat vähem kartma.

Kuidas minevikus maailm lõppes?

Ma hüppaks teie endi huvides üle maailmalõpu ilmutustest, mis Taanieli ja Johannest Piiblis tabasid, ning vaataks ruumi kokkuhoiu mõttes ainult eelmist sajandit.

Esimene tähelepanuväärne juhtum oli 1936. aastal, kus tegelane nimega Herbert W. Armstrong (Worldwide Church of God looja) ennustas laiakõlapinnaga Issanda Päeva saabumist samal aastal. Midagi erilist sel aastal ei juhtunud, kui mitte arvestada seda, et kuningaks sai praeguste Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II isa George VI, loodi esimene liibuva kostüümiga superkangelane Fantoom ja suri viimane Thylacinus cynocephalus ehk tasmaania tiiger (kelle DNA-d nad nüüd ebardlikult hiire embrüos hoiavad).

Maailm aga ei lõppenud (vast ehk ainult tasmaania kukkurloomade jaoks). Armstrong ei lasknud end sellest häirida ning pani paika uue daatumi: 1975.

Viiekümnendad olid eriti närvilised, sest maailmalõpp saabus tervelt kolmel korral – 1953., 1957. ja 1959. aastal. Viimasel juhtis vägesid daam nimega Florence Houteff – taavetlaste usugrupi juht, kes pani paika, et 22. aprillil 1959. aastal taastatakse Taaveti kuningriik. Järgijad, kellest paljud müüsid kogu maise vara ja osa kolis koos temaga Iisraelis paiknevale Carmeli mäele, pidid pettuma – nad ei surnudki 22. aprillil.

(Maailma suurima irooniana suri enamik neist siiski aprillis sellel samal mäel – 29. aprillil 1993. aastal pani FBI Carmeli mäel paikneva maja pärast 51 päeva pikkust piiramist rünnaku käigus põlema. 76 taavetlast koos pedofiilse usuhullu juhi David Koreshiga surid.)

Kõigest aasta hiljem, 1960. aastal saabus kätte see hetk, mida šoti astronoom Piazzi Smyth oli oma sada aastat tagasi raamatus „Meie pärand Suures Püramiidis“ kirjeldanud. Õige – sel aastal levis püramiidimüstika üle maailma kiiremini kui kuuldus seagripist, mis on märkimisväärne, sest inimesi oli tol ajal maailmas üle kahe korra vähem kui praegu.

70-ndad elasid üle tervelt viis suuremat maailmaotsa, kõik kristlikud. Küll aga oli 1982. aastal planetaarne maailmalõpp (oli ka aeg - venelased olid tehiskaaslane Sputnikuga kosmoseajastu juba 1957. aastal käima lükanud): kaheksa aastat varem kirjutasid artronoomid Gribben ja Plagemann raamatus „Jupiteri efekt“, kuidas teatud planeedid satuvad ühele joonele ja planeedid sattusidki. Nagu nad teevad regulaarselt. Midagi ei juhtunud.

1984 – 1990. Kui te vahel Selverites või raamatupoodides silmad lahti hoiate, võite märgata omapärast ilusate värviliste kaantega raamatusarja, mille autoriks on Osho. See tegelane – indialasest müstik, filosoof ja usuliikumise juht – kas valis endale väga vale ja isepäise sekretäri, või kukkus ise ennustustega läbi. Igatahes luges tema assistent selle vahemiku kohta ette apokalüptilise teadaande, mis kirjeldas, kuidas looduskatastroofid hävitavad suuremad linnad ja elu suuremas plaanis. Suuremad linnad on alles.

Neli maailmalõppu hiljem, 1981. aastal ennustas linateos „Mees, kes nägi homset“ Nostradamusel põhinevalt 1988. aastaks meeletuid katastroofe. Mõni ehk ütleks siinkohal, et Nostradamus teadis, millest rääkis – sel aastal võitis Celine Dion Eurovisiooni.

Nüüd aga oleme punktis, kus, olles keskmiselt iga nelja aasta tagant maailmaotsa üle elanud, kardame peaaegu kolme aasta pärast saabuvat 21. detsembrit ja NASA veebipostkasti ei mahu varsti enam ühtki hirmunud kirja (kui ma ütlen hirmunud kiri, siis mõtlen kirja emalt, kes kirjutab, kuidas tema ja ta mees kaaluvad oma laste ja enda tapmist, et pääseks kohutavast lõpust, ning küsib, kas NASA arvab, et see on arukas idee).

Kus on hirm, seal on kohe ka teenuspakkujad, kuklakarvad ahnusest turris.

http://www.preparefor2012now.info/survival-shelters-9/ leheküljelt võite leida kõigest 500 krooni eest endale ühe inimese suuruse veekindla varjendi. Võttis aega umbes minuti, et leiaksin veel kolm varjendeid müüva/tootva firma kodulehekülge, või siis lihtsalt leheküljed stiilis endoftheworld2012.net (kus muuseas on vahelehed „Kes tegi Jumala?“ ja „Kuidas päästa maailma?“ – hariv!)

Kas asi on äkki lihtsalt selles, et tänapäeva karastunud inimkond ei leia enam muust närvikõdi, kui et neile tuleb lihtsalt öelda: sa sured kahe aasta pärast?

Olgu kuidas on, pole vist ühtki maailmalõppu, millest maailma ettevõtted oleks nii palju raha välja imenud. John Cusaci, Amanda Peeti ja Woody Harrelsoniga film „2012“, mis teenis ligi 700 miljardit dollarit – umbes kümnekorde Eesti aastaeelarve. Need kuus lisa DVD-d, mis Amazonis müügil olles kannavad pealkirju „Nostradamus 2012“, „2012 – Doomsday“ vms. Need Arvutud raamatud, mis raamatupoodide lettidel vedeledes tõmbavad iga kolmanda mööduva tegelase end kätte haarama ja kiikama, kuidas täpselt tema ja ta lapsed surevad. Pane vaid püsti üks psühholoogilist abi andev veebisait, reklaami end USA-s ja küsi teenuste eest taskukohast hinda – sa saad rikkaks.

Põrgusse lähed ka, aga enne saad rikkaks.

Great!

Kevad jõuab tasakesi kätte ning mobiilile helistavate võõraste ja tuttavate numbrite vahekord muutub väljakannatamatuks. „Tere, kas ma räägin Mariga?“ pruugib tal vaid küsida ja juba tunnengi kõhus tuttavalt külma ja õõnsat tunnet. „Jah,“ vastan ohates.

„Kas siis sinu tuttav X ei öelnudki, et ma helistan?“

Pilt: www.careerrenovators.com

„EI,“ vastan ning kohe meenub mulle elavalt stseen Jaan Krossi „Keisri hullust“, kus pelgalt põhimõtete pärast vangis istuv Timotheus von Bock vaatab end külastama tulnud ning teda julmalt reetnud endist sõpra - vene keisrit - ning sisistab talle: „Tartuffe.“

„Pole viga,“ jätkab õnnelik hääl telefonitorus, „kas te juba aimate, millega seoses ma helistan?“

Kahjuks küll. Rohkem kui saja aasta vanune Southwesterni korporatsioon saadab igal aastal ainuüksi Eestist ligi paarsada inimest USA-sse, kes kodust kodusse käies müüvad lõunaosariiklastest pereemadele kuni 250 dollarit maksvaid raamatuid, mis õpetavad, kuidas lapsi kooli asemel või koolile lisaks koduõpetada.

Tekib küsimus, kuidas pagan müüa aastal 2010 laostunud kodudesse niivõrd kalleid üllitisi? Firma enda poolt levitatav ametlik õpetus räägib nii:

Koputa uksele kolm korda, pööra end profiili ning teeskle oma raamatute kallal sahmerdamist. Kui keegi avab ukse, tõsta pilk raamatutelt (soovitatavalt üllatunud ilmega) ning naerata:

„Tere! Kuidas teil läheb? Teie olete vist pereema?“

Tõenäoline vastus on „jah“.

„Great!“

Kui oled pärast end ja oma tegevust tutvustavat teksti juba 2-4 korda inimesele lähenenud ja vastuseks „ei“ saanud, siis on aeg demonstratsiooniks. --- Võta raamat kätte (mitte emale otsa vaadates).

„Lihtsalt, et te teaksite, mida ma teen (ava raamat matemaatika koha pealt – ema ikka veel MITTE vaadates), see, mida olen kõigile juba näidanud, on Student Handbook ---.“

„(Pärast tutvustavat juttu) Nagu ma ütlesin (sulge raamat) – kui teile meeldib, siis Great! Kui teile ei meeldi, siis that’s ok, see võtab ainult mõne minuti. On teil koht, kuhu maha istuda? (Ära emale ikka veel otsa vaata ning hakka jalamatil jalgu pühkima, et tal oleks veel raskem sind mitte sisse kutsuda).

Kui (nüüdseks kas leilis või tõeliselt hirmutatud) pereema kõhkleb, siis ütle: „Kas võime sees olla või meeldib teile väljas rohkem?“ (Võta oma raamatukott, istu verandale. Kui ta sinuga koos maha ei istu või protesteerib, siis ütle: „Oh, vabandage mind. Te vist päris täpselt ei tea ikka veel, kes ma olen ja mida ma teen. Kõik on siiani sõbralikud olnud, sest ma võtan ainult mõne minuti.“)

Umbes sellise „great!“ suhtumisega helistas mulle juba kolmas noormees, kes sai õige kiiresti vastuse, et ma kohe tõepoolest ei ole huvitatud. Ma tean seda tööd, mu seal käinud tuttavad on mulle ülevaate andnud – see pole mitte halb, vaid see lihtsalt ei sobi mulle. Ma tean ja ei taha, seda kõike talle rääkisingi. Arvate, et noormees nõustus?

„Aga saame homme kohvikus kokku. Kõige hullem asi, mis juhtuda saab, on see, et su silmaring avardub.“ Kavalpea.

„Ma tõepoolest ei taha teiega kokku saada. Kindlasti olete väga tore, aga see töö ei huvita mind.“ Natukese aja pärast olin talle „ei“ öelnud umbes kaheksa või üheksa korda, mobiil näitas kõne pikkuseks juba 12 maailma kõige tüütumat minutit.

„Niisiis, sa oled selline tüdruk, kes keeldub uusi asju õppimast?“

5 sekundit vaikust.

„See oli ilus demagoogia," vastan, mispeale noormees naerab närviliselt.

Pärast neljateistkümnendat „ei“-d nõustus ta, et ta võib ka järgmisel nädalal helistada ning uurida, kas ma siis tahan temaga kokku saada.

No kurjam. Mina olin veel vastuhäälestatud. Ma olin kaks sellist kõnet juba ära kannatanud ning ei kõhelnud selle kolmandaga üsna ülbet hääletoonigi kasutamast, kui ta mind kuulamast keeldus. Mida teeb üks suhtlemisvaeguses ning ehk veidi lihtsameelnegi Ohiost pärit pereema, kui ta ukse taha ilmub – vabandage – mõrvarkiskjalik müügimees, kes naeratab nagu Irvik-kass teosest „Alice imedemaal“, ütleb vahetpidamata „Greeeaaaaat“ ja vastab su kategoorilisele „ei“-le jalgade pühkimisega uksematil?

Õigemini, mida peab tegema sellesama pere isa, kui ta tuleb töölt koju ning avastab, et pere puhkuseks säästetud 250 dollarit istub nüüd paksu raamatukolaka kujul peeglilaual?

Olgu peale. Ma ei taha minna üle piiri – kindlasti sobib see töö paljudele. Kindlasti toob see palju raha sisse, kui töötad nagu loom; umbes nagu enamik töökohtadest. Ma olen alati arvanud, et müügitöö nõuab müügigeeni, mille parim näide on mu oma vend, kes on võimeline müüma eskimotele lund sellistes kogustes, et vaesekesed peaks pikaajalisi tarbimislaenusid võtma, et seda endale lubada. Ja nad võtaks.

Aga Peetruse nimel – tehke nägu, et te kuulete mu „ei“-d samamoodi nagu te kindlasti kuuleksite mu „jah“-i, mingil hetkel keset seda Jumalast hüljatud mobiilikõnet mõtlesin, et kas mu hääl ikka kostab selle noormeheni, või on mobiili sees mingi julla purunenud ja ta arvab, et ma vaikin terve aja. Kui see tobe inimene poleks mind 15 minutit järjest tüüdanud, siis oleksin talle ehk mõne potensiaalselt huvitatud sõbra numbritki pakkunud.

Intensiivne müügitehnika on iganenud. Eestis vähemalt (huvitav, mitu 2800-kroonist raamatut nad siin suve jooksul maha müüks?). Kui ma olen üksinda pisikeses poes, siis piidlen pea alati pelglikult silmanurgast müüjat, juhuks kui ta peaks äkitselt püsti tõusma ning kurjakuulutavalt lähemale libisema, et minu peal oma müügipornot teostama hakata. Samal ajal mäletan lennujaama parfümeeriapoes töötamise aegadest, et mina ja mu töökaaslased käisime riiulite vahel kliente luuramas ja oma sisutute küsimustega („millist tüüpi lõhnad teile täpsemalt meeldivad?“) tüütamas peamiselt igavusest. Keegi ei taha olla kaheksa tundi ilma kellegagi rääkimata.

Greeeaaaat!

Pilt: Gary Larson. The Far Side.

Tick!

Kuu heategu - tick! ehk A good deed a day keeps the Devil away

Ma käisin täna verd andmas. Tartus (nagu ka mõnele Tallinnas) on vere andmine nagu mäng, millel on kolm levelit ja iga järgmine on eelmisest raskestiläbitavam.
Esimene level on arktilise temperatuuriga Puusepa tänavale saamine (see on linnast minnes teisel pool raudteed, ühesõnaga - Kaugel). See level on algajatele - jah, väljas on külm ja vahel ma kahtlustan, et linnavalitsus ise kallab kõnniteedele öösiti vett, et inimesi kõnniteedel tantsima ja kukkuma panna, nii ühtlane ja vormitud tundub see jääkate olevat, aga siiski on see üsna algajatase. Iga loll jõuab Maarjamõisa haigla juurde kohale.

Teine level on kogu protsessi läbitegemine. See on juba veidi raskem, sisaldades valgete seintega ruume, haiglas ära eksides koridoride lõpust leitud uriinikülmikuid ja terava tipuga torusid veenis, aga siiski on see level üsna tehtav. Et mul on null reesus negatiivne veri, siis vaatasid arstid mind sellise pilguga, millega näljased lõvid vaatavad savannides antiloope. Väga näljased lõvid antiloope.
"Noooonii. Et siis null negatiivne? See on kõige nõutum, kas teate."
"Tõesti? Tore!"
"Jaa... olgu peale, täitke see blankett," naeratas Kitlis Arst ja ta silmad läikisid ahnelt, nagu ei näekski ta enda vastas istumas inimest, vaid hoopis hiiglaslikku verekotti, kes toolil istudes jalgu kõlgutab ja talle otsa vaatab.
Kui olin vastanud küsimustele nagu "Kas viibisid 1986 - 1990. aastatel Suurbritannias rohkem kui mõne kuu?" ning endale suhu kallanud ühe kreppkoti Valget Võikalt Magusat Pulberjubedust, mis pidi mu madalat vererõhku üleval hoidma, olin ma Ruumiks valmis.

Ruum on nelja lamamistooliga valge tuba, kus kaks arsti lamajate vahel ringi sibavad. Niipea, kui olin pikali heitnud, seisis üks neist mu kõrval ning ütles kaarti vaadates:
"Niisiis null negatiivne? Sinu imeme küll tühjaks!" ning naeratas soojalt.

Kurjam.

Teine level lõppebki esimese suurema kolliga - see on sentimeeter toru veenis. Tegelikult ületavad sellegi kõik mängijad.

On ka vaheastme auhind - sa saad endale valida midagi Klaaskapist. Erinevalt Tallinna Klaaskapist on Tartu omasse lisaks shokolaadile ja tassidele ka tudengitele mõeldes pandud makaronid, rapsiõli ja kakaopulber. Ma lahkusin majast ühe Fazeriga ja algas kolmas level.

Kolmas level on kojusaamine 5 liitri vere asemel 4,5 liitriga. Ja nüüd on Riia mägi su ees teistpidi, st allamäge, mis on hoopis naljakam. Tartu verekeskuses ei sunni nad inimesi väevõimuga pärast vereandmist veerand tundi kõledas ooteruumis ka passima (Tallinnas lükkas tädi mu istuma ja toppis mulle praktiliselt ise ühe küpsise hammaste vahelt suhu), niisiis lahkusin pea kohe ja see muutis kolmanda leveli veelgi proovilepanevamaks, sest silme ees ujusid veidrad mustad täpid.
Lõpuks, kui oled mängus jõudnud nii kaugele, siis tuleb lõpupaha - see on see metafooriline lohe, kellega sa viimased sada meetrit võitled, et näiteks Kaarsillalt mitte Emajõkke kukkuda (st Emajõe kaane peale), vaid siiski püstijalu koju jõuda.

Ma jõudsin koju.

Muidugi võttis nendepoolne kingitus mu heateolt märtrimaiku kõvasti vähemaks ning muutis selle omalaadseks ostu-müügitehinguks. Pool liitrit verd maksab 200 g Fazeri metsmarjadega shokolaadi, shokolaadikilo on tavaliselt kuskil 150 krooni ringis, mis tähendab, et liiter mu verd maksab kroonidesse teisaldatult 60 krooni. See teeb vere õllest kõigest kaks korda kallimaks.

Jah, ma oleksin praegu palju rohkem kannatanud märter, The Heategija, kui nad ei oleks mulle teinud vastukingitust ega mu eest hoolitsenud, vaid oleks mu imenud verest nii tühjaks, et mu näonahk pole isegi mitte valge, vaid läbipaistev, ning ma oleks koju liikunud roomates, omaenese küünte abil end mööda maad edasi tõmmates.

Mina aga - pft. Lihtsalt linnuke on kirjas. Tick! Mul on hea olla, küllap on sellel tegelasel ka parem olla, kes mu vere endale saab. Kõigil on hea.

"Näed, kuidas ühtki altruistlikku heategu pole tegelikult olemas - nad kõik on egoistlikud."

Mõni aeg tagasi oli Päevalehes arvamuslugu, kus teadmamees-austerlane Stefan Klein selgitas, et teadlaste pilt inimesest kui egoistlikust omakasupüüdlikust ja rahalembesest olendist hakkab muutuma; kuidas üle kolme miljoni sakslase on registreerinud end kui luuüdi doonorit tundmatutele leukeemiahaigetele ja kuidas Ühendriikides koguvad populaarsust veebilehed, kus vabatahtlikud pakuvad vastutasuta võõrastele oma neere. Inimene on altruistlik, ta räägib.

Ma olen peaaegu kindel, et mina tegin seda täna egoistlikul põhjusel, kui selleks saab nimetada seda head tunnet, mis mind hetkel valdab. Olen üsna kindel, et ka Nigeerias saviahjusid ehitavatel raha mitte teenivatel eurooplastel on vahel hea tunne. Jah, neil on palav ja malaaria, aga see Hea Tunne on natuke suurem kui füüsilised tundmused. Vähemalt sellest heast tundest räägivad kõik värbaja-inimesed abiorganisatsioonide reklaamplakatitel.

Selfish bastards.

Niisiis - kui ma teistele head tehes kannatan, siis olen ma õige heategija. Kui ma ei kannata, siis olen egoist - kahju ei kannata aga hea tunde, st kasu saan ikkagi. Ega ma eriti ei kannatanud küll täna, kui aus olla.
Kujutame ette olukorda, kus keegi vajab pliiatsit ja mul on neid lademes. Annan talle ühe, sest niikuinii kõdunevad need enne mu laua peal tuhaks, kui ma neid ära kasutada jõuan. Saaja on õnnelik, ma ka. Võrdluseks olukord, kus ma annan talle oma ainsa pliiatsi, mida ta hirmsasti vajab, aga mida vajan ka mina ja mille pärandas mulle mu tsaariajal elanud vanavanaema. Saaja on õnnelik, mina mitte.
Need siiski on täiesti võrdsed heateod, vaatamata tausttingimustele, nagu palju ma ise pliiatsit loovutades kahju kannatasin, kui palju on antud momendil õhurõhk või kes valitseb parasjagu Indoneesiat.

Kui ma ütlen võrdsed heateod, siis ma mõtlen loomulikult sõna "võrdne" kaasaja tähenduses. See ei tähenda otsest võrdusmärki. Ei saa öelda, et see, kes päästab teise elu enda omaga riskides, on samaväärne sellega, kes päästab teise elu vaid näpuotsa liigutades. Esimene on tõesti teisest suurem, samas ei tohi väita, et teine on esimesest väiksem. See ongi kaasaja kõiki matemaatilisi reegleid eirav võrdsus, see ongi Inimõiguste Deklaratsiooni esimese artikli esimese lause tähendus ("All human beings are born free and equal in dignity and rights."). Equality on siinkohal inimestevaheline võrdusmärk, mis see kehtib ainult ühte pidi, st teine on esimesega võrdne aga esimene teisega ei ole võrdne. Elame ühiskonnas, mille alustaladeks on loogikavead. Lepime sellega. Mehed on küll naistest karjääriredelil edukamad, aga ei tohi öelda, et naised on vähem edukad kui mehed. Ja Nii Edasi. Kaua edasi.

Anthropologists!

Margaret Mead (1901-1978) teostas Samoa saartel etnograafilisi uuringuid ning avastas, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteediotsinguid nagu lääne noortel.

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .

So, sotsioloogia/sotsiaalpsühholoogia/sotsiaalantropoloogia eksam. iFail not. youFail.

"Neli klassikalist teaduskonda on juura, usk, filosoofia ja arst. Kõik muu, eriti see sotsiaaljama, on mingi 21. sajandi lollus." Kadri Ugur

Kinnisvarakriis my arse ehk jutustus Jaama tänava Pantheonist, 1. osa.

"Hinnad langevad, tühjad korterid seisavad, üürnikud puuduvad ja maaklerid võtavad õhtuti enne magama minekut ühe antidepressandi asemel kaks,"

... räägivad naised erinevates saunades üle Eestimaa. Tegelikult pole mingist kriisist haisugi.

Kuu aega tagasi hakkasin süstemaatiliselt kinnisvaraportaale kammima, et leida endale ja täditütar Kadrile üks kena korter, mis sisaldaks kahte tuba, üht kööki, vannituba ja wc-d ning mis kõige olulisem - rohkem ruutmeetreid kui 15ruudune ühikatuba.

Järsku läksid pilved taevas laiali, tuba läks valgeks ja kuulutuste nimekirjast mu ees tõusis esile üks, praktiliselt kesklinnas asuv suhteliselt odav korter. Ja mis siis, kui see on puumaja? Ja kui seal ongi ahiküte? Mis siis on? Inimesed on ikka ahjusid kütnud, ma ei saa nüüd hakkama sellega siis või? Muidugi saan! Kui muidu ei lähe, siis hõõrun neid neetud halge vastamisi, kuni lahvatab leek, for crying out loud. Ma tahan seda raekoja platsist 7 minuti tee kaugusel asuvat korterit!

Järgmine loogiline samm oli maaklerile helistamine. Vaatamata sellele, et kuulutus Internetis oli osaliselt caps lockis kirjutatud, kõlas naismaakleri hääl telefonis huvitavalt ükskõikselt. "No tulge siis vaatama, kui nii väga tahate," oleks ta samahästi võinud tüdinult tähendada.

Kokkulepitud ajal ootasime kahekesi lõdisevalt ja ustavalt nimetatud maja ukse ees ning vaatasime, kuidas maakler hilineb kümme minutit, sest ta veetis need meie endi ninade all autos istudes ning mobiiliga jutustades. Lõpuks suvatses ta siiski meile oma korterit näidata ning astusime kolmekesi suurde ja rõskesse puumajja.
"See uks siin ongi," jõuame esimesel korrusel oleva korterini ning täpselt 10 minutit hiljem astume kolmekesi sellest uksest ka sisse. Nimelt oli pisike mustade krässus juustega naine kaasa võtnud umbes 60 võtit, mida ta ükshaaval läbi proovima hakkas.

Lõpuks oli sündinud uskumatu ja me seisime kõik korteris. Muidu täiesti tore koht, läbikäidavad toad aga muutsid asja üsna võimatuks. Naine jooksis teab-mispärast ärritatult kõik toad meiega läbi ega lasknud meil ühegi minuti jooksul ära unustada, et ega tal on soovijaid korterile küll, et me peame kiirustama.

Kadri: "Aaa.. näe.. siin köögis on liistud lahti.."
Naine: "No muidugi on need lahti! Vana korter ju! Kuidas nad siis ei ole lahti! GRRAWWR".

Okei ta ei urisenud päris nõnda, aga ma poleks põrmugi imestanud, kui ta oleks seda teinud.
Loobusime korterist tubade läbikäidavuse tõttu ja mõtlesin, et on alles segane maakler.


Hakkasin uuesti otsima ja hommikul kell 11 maaklerite numbritel helistades vastasid mingid tõenäoliselt pohmelli tõttu krigisevad ja unised hääled, kes lubasid vaatamisaegade kohta uurida ning tagasi helistada. Kolm tüüpi. Mis te arvate, mitu neist reaalselt tagasi helistas?


Õige.


Mul tekkis juba natuke veider tunne. Tundub, et korterid tuleb maaklerite käest välja lunida.

Mõne aja möödudes helistasin uuesti kuulutuste peale ning maakler teatas, et helistab mulle paari päeva pärast, et reedest aega täpsustada. Mõtlesin vihaga, et ütle siis juba otse, kui sa oma bloody korterit maha ärida ei taha, mitte ära keeruta "ma helistan tagasi"-tega.

See vend aga helistaski tagasi. Täiesti uskumatu. Võõrale numbrile vastates ei tulnud mulle pähegi, et see võib sama tüüp olla, aga.. tõepoolest.

Mul on korter.

See asub Jaama tänaval, telliskividest 30 aastat tagasi ehitatud maja number 77 esimesel
korrusel ukse taga, millel on number kaks. Ma olen saanud koos korteriga ühe rõdu ja kaks tuba, mis ei ole läbikäidavad; ühe köögi, mis on vingelt suur ja kus on Suuremat Sorti Ümmargune Laud; ühe wc ja vannitoa, kus on väike antiikne lamp; esiku, milles ripuvad laest kettidega veel mõned vanaaegsed lambid; väikese küünaldega kroonlühtri; vanaaegse helesinise kõvera raamiga jalgratta, mille esikumm on eemaldatud ning mis on kinnitatud asjade külge, mis hoiavad seda püsti - trenažöör; mingid veidrad mosaiigid erinevates kohtades, grammofon ja miljon vinüüli; miljon raamatut, millest 600 000 on venekeelsed; umbes miljon kassetti, mille see vanamammi, kes seal enne elas, 50-ndatel raadiost lindistanud oli; üpris palju mööblit koos kodutehnikaga ja kõige tipuks - esikus on kassettlagi. Nagu Rooma Pantheonis. See on Kaunis ja meie oma.

Maakler oli tagasihoidlik noor mees, kes ei jooksnud ringi ega seletanud, kui hea siin kõik on, vaid ütles vaikselt asju nagu "... on jah, suur köök... jaa..."

Ütlesime talle korralikult, et mõtleme veel natuke ja vaatame veel mõnda korterit, aga kui olime välja astunud sealt majast, vaatasime üksteisele otsa ning see vestlus oli


K: "Helistame talle homme hommikul ja ütleme, et me võtame selle."
M: "Helistame täna õhtul."

Kohutavate mõtete linn

Ma olen juba mitu kuud mõelnud, et see blogi tuleks parooli alla panna ning jagada parooli ainult tallinlastega. Nimelt piirab mu teemadevalikut hirmuäratavalt fakt, et seda loevad ka mõned tartlased. Nüüd aga vaatan ma sellest lihtsalt mööda. Nüüd kirjutan ma kõigest, millest kirjutamisest kunagi omaette muiates loobusin. Tartu veidrused - palun, ei midagi isiklikku.

Mäletate, kuidas ma kirjutasin esimeses postituses, et Tartusse tulles ootasin ma luuletusi pomisevaid baretiga tegelasi? Tõsi, barettide kontsentratsioon on häbiväärselt madal. Mõni aeg tagasi ilmus Tartusse mu vend, kes nõudis kohe, et me otsiks ühe ruuduliste barettide poe, kust ta saaks endale ühe eksemplari suveniiriks kaasa osta. Sellist poodi ei eksisteerinud ja see on juba kapsas teie kiviaeda, linnavalitsus. Teil on freaking Nokia olemas, kasutage seda! Igatahes - barette küll ei ole aga üldiselt on veidruste tase sama kõrgel või isegi kõrgemal, kui minu tagasihoidlik tallinlikkus kunagi loota julges.

Üldiselt

Nüüd räägime terminitest nagu avalik maine ja intriigid. Kujutage ette 18. sajandi Versailles' lossi õukonda - see loss ongi minu Tartu. Vahel. Suhteliselt omaette keskkond, kus elab teatud kamp tegelasi ja igaühel neist on oma auaste, ülesanne ja eesmärk. Ning krookkrae. Ja hunnik täisid, kes kopitanud parukates elavad. Ebatähtis fakt.

Mõnel võib-olla on abielu, aga see ei takista tal aeg-ajalt öösiti ka teistesse tubadesse hiilimast. Üks, mis on kõigil, on maine, mida tuleb hoida. See pole üldse nii lihtne, kui tundub. Intriigid. Kes korraldab parema ja suurema peo? Kes on seltskondlikult "alla käinud"? Milline naine häbistas end eelmisel üritusel? Kes lõhub ja ehitab teiste suhteid, kutsudes oma peole just neid õigeid inimesi?

Ning et loss on hiigelsuur, kannavad asjaosaliste teenrid päevas tuhandeid sedeleid ühest toast teise, sest ise liikumine on ilmselgelt absurdne. Tänapäeva Tartus asendavad seda Twitter ja Facebook.

Küsimus: kes lugejatest kasutab twitterit? Mõtlen nii tweetimist kui ka teiste tweetide korrapärast lugemist? Ei tõsiselt, öelge. Kirjutage näiteks kommentaaridesse.

Õhtuti on peod, öösiti on peod. Paar korda aastas on periood, millal ei ole pidusid. Suur Sess. Mu sõrmed lihtsalt ei paindu seda väikeste tähtedega kirjutama, sest ma kardan. Ma ei tea, mida, ja ma ei tea, miks, aga kardan sellegipoolest. Umbes nagu ebausklik Puerto Rico väikeküla asunik, kes tõmbab aknaluugid kinni ja väriseb kõige pimedamas toanurgas, kui keegi ütleb: "El Chupacabras!" (müütiline olend, kes elab metsas ja joob kitseverd; meie hundi vaste).

Kui mul oleks aknaluugid, tõmbaksin ma need kinni, kui keegi ütleb Suur Sess (prr...)

Tartu on siiski tunduvalt väiksem linn kui Tallinn, mis lükkab käima häirivalt krigisevad kuulujutu hammasrattad. Kõik teavad, mida teevad kõik teised, ning kindlasti teab keegi, keda sina iial oma elus näinud ei ole, mida teed sina. Täpselt nagu kõik teadsid Versailles' lossis, kus viibivad kõik teised ja mis tubades nad viimati magasid.

Zavood

Tehas - vene k zavod. -a.

Ta töötab tehases - on rabotajet na zavode.

Ta joob tehases - on pjot na zavode.

Eesti-vene õppesõnastik.

Jah, müüdid, mis puudutavad tartlaste konstantset viibimist kohas, mille nimi on Zavood, vastavad tegelikult tõele. Zavood on tõenäoliselt Tartu kõige vähem esteetiline baar, mille õhu koostisosad erinevad suuresti tavapärastest õhukoostisosadest. Lämmastik, hapnik, vesinik, argoon ja muud väärisgaasid moodustavad sellest kokku umbes 50% ja see, mis üle jääb, on seni avastamata (võib-olla keemiline) aine, mis teeb seal istuva rahva selliseks nagu see on. Ei, ma ei räägi sigaretisuitsust, mis on siseruumides ja seega ka Zavoodis juba 2007. aasta 1. juunist keelatud. Ma räägin millestki muust.

Tartlased räägivad vanadest, suitsukeelueelsetest aegadest Zavoodis umbes sellise õhkava õndsusega, nagu kreeka õigeusu nunn räägib pühast kolmainsusest. Nad jutustavad, kuidas vanasti polnud võimalik sees istudes kõrvallauda näha ning kuidas Zavoodi töötajaskond mõtles suitsu meeletu koguse tõttu välja äriplaani - nad müüsid keskmise suurusega kreppkottides puhastu õhku, mis maksis 25 krooni ringis ning mida oli võimalik baarist osta ja kotisuu huultele surutult endale kurku pigistada, kui pilt ees virvendama hakkab.

See aine, mis moodustab sealsest siseõhust 50%, ei ole tuvastatav ühelgi teaduslikul meetodil. See aine lihtsalt ujub vaevumärgatavate gaasiribadena mööda õhku ning paneb sind iga natukese aja tagant leti juurde kõndima ja lausuma kolm kõige saatuslikumat sõna, mis panevad tumesinises taevas pikse sähvima ning sind sel letiäärsel hetkel naeratama; järgmisel hommikul oma pangaarvele mõeldes aga end padjaga lämmatada üritama.

"Kolm Premiumit, palun."

See tundmatu aine muudab Zavoodi kisendava ebaesteetilisuse kõige esteetilisemaks nähtuseks kogu linnas - ta muudab joonistused genitaalidest soditud laudadel ning kirjutise "Jesus was here" peldikus kätekuivatuspuhuri peal kultuuriks. Ta muudab baaris istuvad, põhja veel mitte päris puudutanud alkohoolikud aadelkonnaks.

Zavood hingab, tunneb, mõtleb ja jagab seda kõike klientidega, kas nad seda soovivad või mitte. Ta mälu pühitakse küll aeg-ajalt puhtaks, kui juhtkond otsustab peldikuseinad üle värvida, aga kohutavad mõtted on kiired taastuma ning enne, kui sa midagi taipad, tantsid juba inimesi valusasti ja üldse mitte tahtlikult nügides kulunud põrandaplaatidel. Vanemuise näitlejad suitsetavad väljas ning jälgivad samal ajal oma sisikonda välja oksendavat rullnokka. Zavoodis on nad kõik võrdsed.

Fakt, et ma alustasin tögades ning olen praeguseks jõudnud Zavoodi mõningase ülistamiseni, peaks teile elavalt illustreerima seda, kui väga see baar sobib siinse kahtlaselt veidra elu keskusesse ja kui väga ta sinna ei sobi. Mina niisamuti.

Aga liigume nüüd koos seltskonnaga Zavoodist eemale. Needsamad, kes eile täissoditud puitrauast laudade taga kõige kolisevamas, räpasemas ja ebahubasemas hubasuses endale õlut sisse kallasid, muutuvad järgmisel õhtul isikuteks, kes esmapilgul ei tundu olevat suutelised sellise baari lähedalegi minema. Nad lähevad korteripeole.

Korteripeod

Minagi olen käinud korteripidudel ning mõnda ka kaaskorraldanud. Kui minult paluti korralduslikku abi, siis mõtlesin tagasi meie õndsatele Tallinna korteripidudele 2004 - 2009 ning ei oodanud siingi midagi väga erinevat. Järgmisel hetkel paluti mul taldrikutele nimesilte valmistada. Ma kordan. Nimesilte. Taldrikutele. Kes istub kelle kõrval? Kellega oleks kellelgi midagi rohkem rääkida, kellega vähem? Kas me paneme salati praega samal ajal lauale või ootame? Kuhu asetada tervitusšampus? Kas see kana on juba valmis või ei ole, kurat võtaks?! Ma räägin endavanustest inimestest, lihtsalt meeldetuletuseks. Endavanustest, kes tsiteerivad kergelt paatoslikult näidendit "Romeo ja Julia", kes teavad peast kümne käsu järjekorda, kes omavad kinnisvara, kes on lugenud läbi Vikipeedia sektsioone, kes ei lahku kodust ilma pintsakuta või on võimelised ainult valgeid riideid ostma ning kes saadavad kirjastustesse oma esimeste raamatute käsikirju. Räägin inimestest, kellel pole iial raha, aga joomiseks on seda neil alati. Need on tavaliselt needsamad (vahel pikkade juustega) poisid ja (vahel värvimata juustega) tüdrukud, keda te näete istumas Pirogovi pargis, kui suvel Tartut külastate.

Kas pole mitte häiriv, et kõigest sellest jääks mulje, nagu oleks kõik teised hästi rumalad? Ma tõesti ei tea kümne käsu järjekorda ja päris ausalt - I couldn't care less. Mulle piisab nende ebakorrapärasest teadmisest. Ma ei oska ka tsiteerida Shakespeare'i, mulle piisab sündmustiku teadmisest. Vahel mõtlen, et nad ajavad siin lihtsalt juuksekarva lõhki - eriti siis, kui mõni purjus korporant karjatab kell pool neli hommikul veel vaevalt tilkuval korteripeol ladinakeelseid fraase ning vaatab mind äärmiselt pettunult, kui ma tõden talle, et minu perekonnanime ei anna tõepoolest kuidagi tagasi saksastada ning et mu esiisad olid talunikud mitte mõisnikud. Vahel ma aga mõtlen, et otsin omaenese vaimsele piiratusele ettekäändeid. Vahel aga hoopiski seda, et minu asi pole endale ega neile hinnanguid jagada, vaid hoopis vaadelda.

Päev, Mil Ma Korporatsioonis Käisin

Õigemini oli see öö ja mind viis majja sisse üks korporant. Ma riputasin oma üleriided korralikult garderoobi. Ma andsin allkirja külalisteraamatusse, et sisenen ruumidesse külalisena. Ma liikusin selles tohutus hoones ringi ja tundsin sõna otseses mõttes aukartust. Vana klassitsistlik hoone suurte kilpide ja mõõkadega seintel, keskmises kaminaruumis pikk tammepuust laud ja kõrge seljatoe ja nahkkattega toolid selle ümber (mis meenutab elavalt röövlite söögilauda teosest "Röövlitütar Ronja", mille taga nad õhtuti kaminavalgel oma röövlilossis istusid ja kurje röövlilaule laulda huilgasid). Korporandid laulavad ka röövlilaule (ma ei oska tõesti "Metsavendade laulu" ühegi muu kategooria alla paigutada).

Ma istusin mingis ilusas valgustatud ja kõrge laega ruumis diivanile ning kohe kostsid mu kõrvu sammud. Minu juurde astus keegi tegelane, kes naeratas sulavalt ja ütles häälel, mis tõusis ja langes ühe lause jooksul terve oktaavi ulatuses:

"Kas ma võiksin teada, kuidas on preili nimi?" (jah, ta oli minuvanune ja teietas mind)

"Mari," laususin natuke jahmunult.

Pärast lühikest vestlust teemal "miks kumbki meist selles ruumis kell kaks öösel viibib" ütles ta täiesti lambist oma endiselt sulaval häälel:

"Ma vaatan, et Teil on punased saapad. Ma peaksin mainima, et punased saapad olid vanal Venemaal keiserlikkuse tunnuseks."

Ma ei tea korporatsioonidest mitte palju vaid natuke, mistõttu rohkem ma nende omamoodi ühenduste siseelu tutvustamiseks rääkida ei saa. Loodan, et saite pildi.

Te võite kasutada sõna "snooblus" ja "õukonna mängimine", kuid kui näete neid kallistamas tänaval parme, kes seda purjus peaga vastu jalutades nõudsid, mõtlete need sõnad ümber. Sel hetkel, kui keegi jälle tüütult ladinakeelset kõnet alustab või renessansiajastu teoseid deklameerib, mõtlete te need sõnad jälle tagasi. Veider on see Tartu.

M.o.t.t.