Tartu esimese kvartali vahekokkuvõte ja tulevikuprognoos

Ilm: jätkuvalt külm. Alati külm. Järeldus: mul on liiga vähe riideid. Järelduse kommentaar: absurd, sest ükski riidekapp mu riidehunnikuid mahutada ei suuda. Järelduse kommentaar nr 2: pole absurd, sest see seletaks, miks kunagi midagi selga pole panna.

Õhurõhk: 1020,4 hektopaskalit.

Loengutes käimise suhteline sagedus: umbes 60%. Periooditi. Jah, ma peaks rohkem. Ei, ma pole uhke. Ma arvasin ausaltöeldes, et ma olen kohusetundlik inimene. Tuleb välja, et seda kohusetunnet, mida uus tasand nõuab - jea, seda pole. Tegelen kasvatamisega.

Halloweeni pidusid: 1. Kadrinas. Ma olin Ida-India piraat ja inimesed arvasid ekslikult, et ma olen Ida-India prostituut. Hmm.

Suurema tähtsusega kasulikke projekte alustatud: 1. Kogun novembri jooksul kokku Kõik Tšekid, et lõpuks ometi lahendada H. Poirot või S. Holmesi vääriline müsteerium "Kuhu kurat mu raha kaob?"

Kõikvõimalikele Eesti firmadele e-maile saadetud: 24. Eesmärgiga leida 30-ndate stiilis aastavahetuspeo jaoks kari sponsoreid, istusin ühel päeval tunde oma läpi taga ja meilisin alkoholi ja söögindust tootvatele firmadele, nii et sõrmed villis. Tunnistan, et läksin pisut hoogu - ühel hetkel avastan, et püüan veenda Talleggi turundusjuhti, selgitades, kui kasulik oleks nende avalikule mainele see, kui nad meid sponsoreeriksid ning meilt reklaampinda saaksid. Mida ma neilt tahan? Mune või?

Libertaallane-USA venelasest rändava poeedi auto peale hääletatud: 1 kord. Libertaallane tähendab seda, et ta legaliseeriks kõik. USA-venelane tähendab seda, et ta on neo-Orwell, dissidentluse tõttu välismaale pagendatud venelane, kes on oma nõukogudevihas jõudnud vihani riigi vastu. Poeet tähendab seda, et ta on töötu ja kirjutab ühes Alatskivi farmis luuletusi. Torehuvitav onke oli.

Rammsteini kontserdile pileteid ostetud: 0. Äärmiselt muserdav asjaolu.



Eesmärgid järgnevaks perioodiks:

• Hakata õues kandma riideid, milles ma härma ei lähe.
  
• Tõsta loengutes osalemise sagedus vähemalt 80%-ni.
  
• Mitte hüpata suurest masendusest Kaarsillalt alla, kui novembri lõpus selgub statistika, millele ma oma raha kulutan.

  

• Tõsta Rammsteini piletite arvu ühe võrra ning lähtuda seda tehes põhimõttest, et eesmärk pühendab abinõu.

• Saada e-mailidele vähemalt kaks jaatavat vastust. Ainus viis, kuidas mina kaasa aidata saan, on iga õhtu issameiet lugeda.

Drugs and prostitution and the usual

Seisin täna oma ühikapeldikus peegli ees ja vaatasin endale otsa. Mitte päris sellise pilguga nagu vaadatakse siis, kui näiteks möödutakse Taskust võimisiganesuuesthoonest ja heidetakse nii muuseas paljutähenduslik pilk hoone klaasseintele, et sealt enda peegelpilti näha ning uurida, kuidas ma ka profiilis välja näen. Ainult korraks, kui inimesed on lähedal, pikemalt, kui kedagi ümbruses pole. Seda teen ma ka, muide.

Ei, täna ma vahtisin seda suurt ja natuke musta peeglit ning pea kohal kohises miski. See pole metafooriline. Miski tõsiselt kohises. Ümmargune ventilatsiooniauk laes. Sel hetkel tundsin ma end nagu hotelli peldikus. Kellel kurat on laes kohisevad ventilatsiooniaugud? Hoonetes, kus pole mõeldud, et inimesed seal pikalt peatuvad. Vähemalt nii mulle sel hetkel tundus. See ongi Grand Plaza Tartu. Ei, ütleme pigem Formula 1 Tartu Edition. See maanteäärne kolmetärni hostel, kus peatuvad need inimesed, kes sõidavad autoga mööda Euroopat, kolm last tagaistmel, ning kelle eelarve (nagu näha juba auto-lennuki dilemma lahendusest) ei luba midagi peale Formula 1. Need, kes on lausa õnnelikud öösel sõites kaugelt seda tobedat ruudulipuga logo silmates, nagu nad on õnnelikud Berliini või Praha kesklinnas McDonald'si logo silmates. Ärge mõistke mind valesti. Mulle meeldivad Formula 1-d ja McDonald'sid. Ma ei tahaks sinna aga sisse kolida.

Siin mu toas on aga 13 tohutusuure koti väärtuses kraami ja ma elan siin. 50% sellest toast ja 25% köögist on minu. Toas on see muide ilmekalt näha, sest ma ei usu, et ükski teine 15ruudune tuba peale ühikatoa oleks nii korrapäraselt ühelt poolt sassis nagu seapesa (minu toapool) ja teiselt poolt korraliku inimese elamine.
Ja siin on omad reeglid. Ära hoia suitsuruumi ust kaua lahti, sest see uks oli kunagi avariiväljapääs ja all majahoidja-valvuril kireb sel hetkel sireen, kui uks avatud on. Ära pane tuld põlema, kui su toakaaslane oma enne-pidu uinakut teeb, vaid kissita pimeduses läpakaklahve näha. Ütle "Tere! Kuidas läheb?" kui satud kööki sel hetkel, mil kõrvaltoa rahvas parasjagu seal midagi praeb või keedab. Ära too inimesi uksest sisse pärast 11 õhtul, sest siis ei tohi enam külalisi olla. Viska neile aknast võti või tule nendega sisse nii, et teie vahel on mõned sammud ja teesklus, et te üksteist ei tunne. Ära jäta oma jalgratast ühika ette rattahoidjasse seisma, et see seal tuhaks roostetaks.

Viimased kaks ei tule mul eriti hästi välja.

Näiteks selles Karlova puumajas (vanas nakkushaiguste kliinikumis), milles Kadri korterit üürib, on aga teised reeglid. Kaks neist on sätestatud väga täpse sõnastusega mõlemal vetsuuksel. Ära pissi prill-laua peale. Alla 10 kraadise külmaga palun jäta kraanist vesi nirisema, et see kinni ei külmuks. Peale nende on olulised veel: Kui purjus naaber-karvik pistab pea ukse vahelt su elutuppa ja kähiseb, et ta tahaks üht sigaretti, siis parem anna see talle. Öösel pole soovitatav karjuda kõvemini kui 100 dB, naabrid võivad vihastada (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel umbes ohutu-eluohtliku mürataseme piir). Koridoris viibides ei tohi kõva häälega naerda selle 4ruuduse kapi üle, mille keegi on endale koridorinurka ehitanud ja kus ta ka sees elab. Sealt pidevalt kostvad Kanal 2 hääled ja fakt, et seinad ei puuduta lage, viitavad sellele, et tõenäoliselt ta kuuleb teid ja see ei ole lihtsalt viisakas.


Kõigil on omad reeglid ja need, mis kehtivad kõigile korraga, on liiga ebamäärased, et neid järgida. Need, mis igaüks iseenese jaoks kehtestab, on aga liiga muutlikud, et neid järgida.

Juuni, 2009.
"Tead, ema. Anna andeks, aga üks kriteerium mul Tartu suhtes on. Ma ei lähe ühikasse."
"Aga sa uuri järele. Mine vaata, mis seal täpselt on, ja mõtle siis."
"Ei-ei. Vaata. Ma võin sellele pilgu peale visata, aga ma ei lähe sinna elama. Ma ei ela kahekesi toas."
"Kui sa tõesti ei taha, siis leiame muu variandi muidugi."
"Jah."

Siin ma nüüd olen. Oma natuke musta peegli, kahe venelanna, ühe saarlase ja kohiseva ventilatsiooniauguga. Toas, milles mu ema elas kunagi neljakesi.


Tailanna #1: "Why you cry, Bridget Jones? What happen?"
Bridget: "It's my boyfriend ... he just treats me so bad!"
Tailanna #1: " (kaastundlikult) Ooh ... poor Bridget. My boyfriend treat me bad too. He always make me take drugs and steal..."
Tailanna #2: " (õnnetult) My too! My boyfriend make me work on street and he take all my money! He give nothing to me!"
Tailanna #1: "What about you, Bridget? What your Baaaaaad Boyfriend do?"
Bridget: "My boyfriend... well he... hmm... erm... he.. didn't give me enough attention at this huge party and... is sometimes cold and... yes well also drugs and prostitution and the usual..."
Tailanna #1 ja #2: (noogutavad ja panevad käe Bridgeti õlale)

Ülesanne 1

Loe ülesande kaks teksti rahulikult läbi. Kui tekstid on loetud, täida lüngad.
Soovitatav aeg: 15 minutit.


Tekst 1

Väljas on hämar ja rõske. Asfalt tundub niiske olevat, võib oletada, et just sadas. Vähemalt pink, millel me istume, on kuiv. Tõmbame jakikraed rohkem pealigi ning vajume silmini sallidesse. Rõske on.

Järsku tõuseb meist veidi eemal istunud noor dressides mees jalule, kõõritab meie poole ning astub aeglaselt ligi. Ta toetub ühe käega kõrvalolevale postile ning käristab: "Misasja te siin rääkisite vene naistest?"
Vaatame teda, kulm kipras.
"Vene naised on head naised! Minul on juba viis aastat vene naine olnud, väga head naised on!"
Ta vangub kergelt, haarab postist kindlamalt kinni ning vaatab meile veelgi etteheitvamalt otsa.
"Me ei rääkinud ei venelastest ega ka naistest tegelikult. Rääkisime hoopis oma sõbrast."
"Thheie! Saage juba ükskord aru, et vahet ei ole, kas inimene on eestlane või venelane! Minu naine on väga hea naine, mõneski mõttes parem kui eesti naine!"
Jõllitasin teda ilmega, mis ei saanud muud väljendada kui uskumatust, ning koondasin kogu oma energia sellele, et mitte öelda: "... ja milline õnnelik naine ta tõepoolest on."
"Te olete naised. Ma ei hakka thhhhhhh (-köhib röginal-) thheiega norima. Naistega ei nori. Aga - kurrrrat... vene naistest halvasti ei räägi!"

Ja ta eemaldus tagasi bussipaviljoni pingile, surus end kellegi õnnetu olekuga neiu külje vastu ja võttis tal lohutavalt ümbert kinni. Neiu põrnitses lihtsalt hirmunud silmadega otsevaates.



Lünk 1 _______________



Tekst 2

Väljas on hämar ja rõske. Lehehunnikud igal pool tekitavad vastupandamatut tahtmist neid jalaga lüüa, et Seda Sahinat kuulda, niisiis teengi seda. Sahinat ei tulnud. Rõske on.

Kuskilt kaugelt kostab mu kõrvu hääl: "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama!"
Keegi hõikas seda kuskil mu lähedal. Aeglustan sammu ja vaatan uudishimulikult ringi. Sealt ta tulebki. Õigemini - sealt ta jooksebki.

Omaenese habemesse uppunud vana mees sörgib eemaloleva kiriku poolt minu suunas, hõigates uuesti "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama!"
Nüüd ei jää mul muud üle, kui sammu veelgi rohkem aeglustada. Ta jõuab minuni, hingeldab ja jõllitab mulle otse silma. "Kirikutes aetakse inimestele ainult jama."
Vaatan talle otsa, naeratan ning jätkan oma teed. Sedasama teeb temagi - selja tagant kostub toosama hõige ja kostma ta jääbki, kuni kõrvaltänavale pööran. Millegipärast naeratan edasi.



Lünk 2 _______________



Ülesanne: Sobita lünkadesse järgnevad kummagi teksti kohta käivad sõnad: Tallinn, Tartu.

Valikud on plakatites

"Parema elu nimel." "Igaühe eest." "Kes siis veel." "Igale lapsele 1000 krooni kuus."

Tunned juba ängi?

"Õnn ei ole rahas." "Õiged otsused raskel ajal." JOKK jätta."

Linnadesse on ilmunud palju ilusaid pilte ja mida aeg edasi, seda enam ronivad mätta alt välja nood tegelased ise, kelle pildid majadel ripuvad. Kõik on tore, värviline ja sama. Plakatid samad, inimesed samad, sõnad on peaaegu samad. Tõsi, ma pole mingilgi viisil pädev rääkima reklaami mõjudest inimpsühholoogiale või loosungite ehitamise põhitõdedest, kuid võin siiski anda soovitusi lihtinimese tasandilt. Eks?

Vaadakem hetkeks piiride taha. Näiteks kasvõi sedasama meest siin vasakul. Tema nimi on John Atta-Mills ja ta kandideeris Ghanas Demokraatliku Kongressi Partei all presidendiks. See pilt siin ongi tema valimisplakat. Ta on lihtsalt niivõrd õnnelik ja Colgate, et ükski lihtvalija ei suuda vastu panna. Kuigi, jah olgu, teatav sarnasus Morgan Freemaniga filmist "Bruce Almighty" on olemas. Selles aga võiks vist süüdistada iga mustanahalist, kes endale valge triiksärgi selga tõmbab.

Mäletan, et ka Ansip püüdis mingil hetkel plakatitel seda suure naeratuse teed pidi minna, aga see kadus ta näolt peaaegu kohe, kui kriis tuli.

John on aga täiesti edukalt ära teinud PR triki, mis mõjub - siira ja laia naeratusega. Ta muide sai ka presidendiks. Mõelgem järele.

Järgmine nõuanne: raamidest väljamurdmine. Poolakad on hakkama saanud näiteks sellise asjaga. Esiteks - jah, neil on olemas Naiste Partei. Teiseks - jah, naised, kes tõenäoliselt kandideerivad selleks, et võidelda feministlike loosungite all naiste autoriteedi, inimliku kujutamise ja õiguste eest, on otsustanud alasti poseerimise kasuks. Aga poolakad ongi veider rahvas veidra liikluseeskirjaga, ärme pane pahaks.

Tume kiri ütleb: "Kõik tuleviku eest ...ja midagi pole peita." Helesinine kiri: "Naiste Partei. Poola on naine."

Ignoreerigem seda viimast lauset, mis pisut radikaalseks kisub, ja vaadakem häid külgi: naised on astunud oma piiridest välja, et tõmmata enesele tähelepanu. Ja nad tõmbasidki, 45 000 häält said 2007 parlamendivalimistel. Kui vaid reform, IRL või sotsid vaevuksid enesest mõne alasti pildi üles riputama, siis võiks pealinnas isegi midagi muuta. Ei pea isegi olema grupipilt! Võib ka Laar või Pentus või Pihl üksinda, küll seegi töötaks.

See plakat siin paremal pärineb riigist, mida mul ei õnnestunud tuvastada, aga kui keegi teist oskab, siis oleksin tänulik. Igatahes on see pilkupüüdev - kolm kujutist huvitavast mehest. Vasakpoolne näitab, et mees on sisimas vaga ja korralik (irooniliselt püsib tal ka palvetades ürgselt kuri ilme näol), parempoolne viitab ilmselt sellele, et ta on ihaldusväärselt edukas ja et ta omab Nike'i tossupaari, ja keskmine ütleb, et temaga nalja ei ole. Siit ei tule ühtki soovitust, lihtsalt vinge plakat on.

Kõigil meil tekib mingil hetkel paratamatult suutmatus näha enam ühtki tuntud poliitilist nägu või kuulda raadiost nende poliitilist häält, mis ropendab avalikult, ilma et kasutaks roppe sõnu. Seda ei tasu rahvale pahaks panna - ikka tekib immuunsus, kui liiga palju torkida. Seega on vahel targem oma nägu maha võtta, et okserefleksi vältida (selles faasis jäädakse tavaliselt ka inimese poolthäälest ilma), ning kasutada muid võtteid.

Sakslaste andekad plakatikunstnikud on välja tulnud tolle vasakpoolse variandiga. Plakatid ei kujuta poliitikuid, vaid... valijaid! Geniaalne!

"Meie naised valime nimekirja nr 2 - natsionaalsotsialistid."

Meil siin Eestis pole inimestele just loomupärane, et neile üldse meeldiks vaadata mõne tegelase nägu, kelle amet on kõrgem kui tema oma. Mis õigusega? Võrdsust on vaja. Seega on kõige targem talle seda mitte näidata. Need naised siin on aga sama ausad kui seesama tavakodanik ning neid on kohe hää meel vaadata.

See variant välistab ka võimaluse, et noore isamaaliitlanna näo all olev loosung "Julgen olla noor" kritseldatakse ümber "Julgen olla hoor."

Ja kui üldse mõne partei valimisplakatitelt õppust võtta, siis olgu juba selline partei, mis 12 aastat võimul püsis.

Ja viimaseks: ka vaenlaste sõimamisel võib stiili olla. Vaadake itaallasi.

"Mis te tema lubaduste eest maksite?"

Pinocchio on nähtavasti neile omamoodi rahvuskangelane.

Õunatrauma

25 Möödus seitse päeva Niiluse jõe löömisest Issanda poolt.
²⁶ Siis Issand ütles Moosesele: "Mine vaarao juurde ja ütle temale:
Nõnda ütleb Issand: Lase mu rahvas ära minna, et nad mind teeniksid.
²⁷ Aga kui sa keelad neid minemast, vaata, siis ma nuhtlen kogu su
maa-ala õuntega*.
²⁸ Niiluse jõgi hakkab kihama õuntest, need tulevad üles ning
lähevad su kotta ja su magamiskambrisse ja su voodisse, samuti su
sulaste kodadesse ja su rahva sekka, su küpsetusahjudesse ja leivakünadesse.
²⁹ Jah, õunad hüppavad sinu ja su rahva ja kõigi su sulaste
peale."

Exodus 7:25-29 - teisest Egiptuse nuhtlusest.
(* Originaalis "konn".)

Rünnatakse. Nad on igal pool. Nad seisavad kottides, kaussides, laua peal ja aknalaudadel ning kui kõrvale vaatad, avastad järsku, et oledki liikumisvõimetult põlvini sees ning ilmselgelt määratud hukule.
Külastasin äsja oma vanavanemaid, kes olid kogunud oma korterisse 2 350 000 õuna, mis kuskilt majade vahelt õunapuudelt korjatud ning millega koos kolisid korterisse ka 2 pisikest kärbest per õun.

Vanaisa. Ta veedab päevas tunde, koorides ja tükeldades, urgitsedes ja puhastades iga päevaga aina pruunimaks tõmbuvaid ubinaid. Vanaema vaatab teda, pööritab silmi ja põrnitseb seejärel mornilt tillukesi kärbseid, kes arusaadavalt otsustasid tuppa jõudes mitte vaid õuntega rahulduda, vaid vaadata ringi, mida maitsvat ka teistes tubades leida võib. Vanaisa aga ei lase neil end häirida - kui ta parasjagu midagi ei tükelda, siis istub ta oma tugitoolis, pigustab pihus neoonoranži kärbsepiitsa ning näeb välja nagu Saruman oma sauaga. Vahepeal käivad jälle võikad plaksud, misjärel saabub sünge vaikus.

Misjaoks ta sedasi teeb? Mitte keegi ei taha neid õunaviile süüa, mitte keegi ei suuda juba olemasolevatki õunamoosi ära tarbida, sellest kõigest õunakooki teha tähendaks surmavat annust. Vanaema arvas üldse, et ehk peaks neid õunatükke aga teisest otsast ära viskama, et vanaisa neid südamerahus juurde saaks toota.

Kas vanas eas ongi nii, et vahet ei ole, mida sa täpselt teed - kui aga oled mõne tegevuse leidnud, siis oled õnnega koos? Vanaisa ise on küll tõenäoliselt veendunud, et tema rasked töötunnid tagavad perekonna eluspüsimise järgneva talve vältel, kuigi tegelikult võiks ta samahästi väljast muru korjata ja seda päevad läbi pärgadesse punuda.

Olgu kuidas on, vähem veidramaks muutuda tal tõenäoliselt plaanis ei ole. Just enne avaldas ta arvamust, et AK uudisteankur Meelis Kampus näeb välja nagu vana naine.

Welcome to Jurjev

Igal ankeedil, mis mulle nina alla torgatakse, on kaks aadressilahtrit. Mul on kaks aadressi kahes erinevas linnas, mis erinevad üksteisest nagu Tallinn ja Tartu.

Kui ma siia tulemas olin, siis kujutasin elavalt ette, kuidas tartlased liiguvad mööda tänavaid õndsas rahus ja vetruva kõnnakuga, peas barett ja paljajalu, ise nina alla luuletusi pomisedes. Päike pidavat koguaeg paistma ja inimeste peade ümber pidavat tiirlema tillukesed värvilised laululinnud. Noh, päris seda ei ole. Isegi ühtegi baretti pole näinud. Täielik petuvärk. Küll aga oli üleeile mu rohelist värvi ühika maja ees murul keegi erksates atleediliibukates tegelane, kes tegi süvenenud ilmel hargivahe painutusi, mille rütm sulas kaunilt eemalt pargist kostva tümpsuga. Sihvkakoori asendavad siinsetel tänavatel pistaatsiapähklikoored ja vene keelt olen nii vähe kuulnud, et tekib tunne, et ei elagi Eestis. Kuigi noh - vahel seda ikka kostab mu kõrvalboksist, kus kaks toakaaslast, Anna ja Aljona, omavahel slaavilikult kiljuval häälel päevasündmusi arutavad.

Et linn on väiksem, on see ka aktiivsem, kokkuhoidvam, kommuunilaadsem. Praegusel hetkel on terve kesklinn haaratud esimese koolipäeva sündmustest, mis tundub siin kolmas iseseisvuspäev olevat. Terve Küüni tänav (see, mis kaubamaja juurest raekojaplatsile viib) on täis pikitud lavasid, stende, muusikat ja noorpoliitikute putkasid, kes varitsevad tänava ääres putkade varjus nagu vampiirid, jälgides näljaselt mööduvaid pahaaimamatuid algklasside õpilasi (värsket verd) ning neile võimaluse korral ootamatult ligi hüpates, et nad oma pimedasse parteiputkasse lohistada.

(Räägitakse, et nad päris ligi tulla ei saa, kui nööri otsas riiete all küüslauku kanda, aga ma pole veel täheldanud, et miski neid peletaks.)

Ma olen ausaltöeldes segaduses. Aktusel korrutati tervele ajakirjanduse/suhtekorralduse kambale, kuidas me oleme erakordsed geeniused, et nüüd tuleb vaid tiba vaeva näha ja ongi diplom, hopsti, seina peal. Õpioskuste loengus rääkis naine mõistujutte munkadest ning mainis, et tegelikult on ju neli põhiteaduskonda usk, juura, arst ja filosoofia ning et kõik ülejäänud, eriti see sotsiaalteema, on mingi 20. sajandi lollus. Sotsioloogias küsis mees meilt, kas meile meeldib rohkem amatöörporno või professionaalne porno. Ühele õigele sotsioloogiline, nagu välja tuleb, meeldib amatöör. Jah, olgu, sotsiaalteadustes ei vaevunud Rein Taagepera pornost rääkima, vaid keskendus volatiivsuse ja arvestatavate parteide arvu vahelistele intrigeerivatele seostele.

Ma ei ole veel kaugeltki harjunud selle eluga siin. Linn, mis ei üritagi igasse parki vähemalt üht pilvelõhkujat püstitada ega kujundada arhitektuuriliselt võimalikult võimatuid hooneid, vaid purjetab sügavas rahus aeglasel ja suurel puust lodjal mööda Emajõge edasi-tagasi; kus õmblustöökodasid asendavad rätsepad, vene keelt asendab ladina keel (need 15,7% venelasi, kes siin elab, on vist kuhugi pagendusse saadetud) ja uhkeid restorane asendavad odavad betoonseinte ja lauajalgpalliga keldripubid. Just praegu andis ajakirjandusraamatukogu töötaja mulle viimase Sotsioloogia õpiku, mis kuulub ta õele ja mida võin seetõttu pool aastat käes hoida, kui tahan. Kujuta pilti, et lähed Tallinna Keskraamatukokku, küsid raamatut ja hoidja vastab: "No kõik on küll väljas, aga mul on kodus veel üks eksemplar, homme toon sulle."

Ma ei saa aru, miks sellise paradiisiga harjumine aega võtab. Küll aga loen heaks märgiks seda, et ma ei istugi ühikatoa nurgas ega röögi nutta nagu vette visatud ja mitte ujuda oskav laps, kellena ma end päris alguses tundsin. Mul on isegi päris lõbus.