Doomsday!

Et oleme lähenemas järjekordsele maailmalõpu daatumile – 21. detsember 2012 (vähemalt saan bakalaureuse enne kätte) – siis mõtlesin, et tooks sellesse loosse õige natuke selgust.

Huvitav lugu on selle maailmalõpuga. Ta on saabunud lugematutel kordadel – ja ikka ei saabu. Küll aga usume aina rohkemgi. Tõenäoliselt võiks keegi iga kahe nädala tagant prohvetlikult Munamäe otsas kuulutada, et täna õhtul purtsatab planeet Maa tükkideks, ning vaatamata sellele, et seda ei juhtu, ei hakkaks me järgnevat kaht nädalat vähem kartma.

Kuidas minevikus maailm lõppes?

Ma hüppaks teie endi huvides üle maailmalõpu ilmutustest, mis Taanieli ja Johannest Piiblis tabasid, ning vaataks ruumi kokkuhoiu mõttes ainult eelmist sajandit.

Esimene tähelepanuväärne juhtum oli 1936. aastal, kus tegelane nimega Herbert W. Armstrong (Worldwide Church of God looja) ennustas laiakõlapinnaga Issanda Päeva saabumist samal aastal. Midagi erilist sel aastal ei juhtunud, kui mitte arvestada seda, et kuningaks sai praeguste Ühendkuningriikide kuninganna Elizabeth II isa George VI, loodi esimene liibuva kostüümiga superkangelane Fantoom ja suri viimane Thylacinus cynocephalus ehk tasmaania tiiger (kelle DNA-d nad nüüd ebardlikult hiire embrüos hoiavad).

Maailm aga ei lõppenud (vast ehk ainult tasmaania kukkurloomade jaoks). Armstrong ei lasknud end sellest häirida ning pani paika uue daatumi: 1975.

Viiekümnendad olid eriti närvilised, sest maailmalõpp saabus tervelt kolmel korral – 1953., 1957. ja 1959. aastal. Viimasel juhtis vägesid daam nimega Florence Houteff – taavetlaste usugrupi juht, kes pani paika, et 22. aprillil 1959. aastal taastatakse Taaveti kuningriik. Järgijad, kellest paljud müüsid kogu maise vara ja osa kolis koos temaga Iisraelis paiknevale Carmeli mäele, pidid pettuma – nad ei surnudki 22. aprillil.

(Maailma suurima irooniana suri enamik neist siiski aprillis sellel samal mäel – 29. aprillil 1993. aastal pani FBI Carmeli mäel paikneva maja pärast 51 päeva pikkust piiramist rünnaku käigus põlema. 76 taavetlast koos pedofiilse usuhullu juhi David Koreshiga surid.)

Kõigest aasta hiljem, 1960. aastal saabus kätte see hetk, mida šoti astronoom Piazzi Smyth oli oma sada aastat tagasi raamatus „Meie pärand Suures Püramiidis“ kirjeldanud. Õige – sel aastal levis püramiidimüstika üle maailma kiiremini kui kuuldus seagripist, mis on märkimisväärne, sest inimesi oli tol ajal maailmas üle kahe korra vähem kui praegu.

70-ndad elasid üle tervelt viis suuremat maailmaotsa, kõik kristlikud. Küll aga oli 1982. aastal planetaarne maailmalõpp (oli ka aeg - venelased olid tehiskaaslane Sputnikuga kosmoseajastu juba 1957. aastal käima lükanud): kaheksa aastat varem kirjutasid artronoomid Gribben ja Plagemann raamatus „Jupiteri efekt“, kuidas teatud planeedid satuvad ühele joonele ja planeedid sattusidki. Nagu nad teevad regulaarselt. Midagi ei juhtunud.

1984 – 1990. Kui te vahel Selverites või raamatupoodides silmad lahti hoiate, võite märgata omapärast ilusate värviliste kaantega raamatusarja, mille autoriks on Osho. See tegelane – indialasest müstik, filosoof ja usuliikumise juht – kas valis endale väga vale ja isepäise sekretäri, või kukkus ise ennustustega läbi. Igatahes luges tema assistent selle vahemiku kohta ette apokalüptilise teadaande, mis kirjeldas, kuidas looduskatastroofid hävitavad suuremad linnad ja elu suuremas plaanis. Suuremad linnad on alles.

Neli maailmalõppu hiljem, 1981. aastal ennustas linateos „Mees, kes nägi homset“ Nostradamusel põhinevalt 1988. aastaks meeletuid katastroofe. Mõni ehk ütleks siinkohal, et Nostradamus teadis, millest rääkis – sel aastal võitis Celine Dion Eurovisiooni.

Nüüd aga oleme punktis, kus, olles keskmiselt iga nelja aasta tagant maailmaotsa üle elanud, kardame peaaegu kolme aasta pärast saabuvat 21. detsembrit ja NASA veebipostkasti ei mahu varsti enam ühtki hirmunud kirja (kui ma ütlen hirmunud kiri, siis mõtlen kirja emalt, kes kirjutab, kuidas tema ja ta mees kaaluvad oma laste ja enda tapmist, et pääseks kohutavast lõpust, ning küsib, kas NASA arvab, et see on arukas idee).

Kus on hirm, seal on kohe ka teenuspakkujad, kuklakarvad ahnusest turris.

http://www.preparefor2012now.info/survival-shelters-9/ leheküljelt võite leida kõigest 500 krooni eest endale ühe inimese suuruse veekindla varjendi. Võttis aega umbes minuti, et leiaksin veel kolm varjendeid müüva/tootva firma kodulehekülge, või siis lihtsalt leheküljed stiilis endoftheworld2012.net (kus muuseas on vahelehed „Kes tegi Jumala?“ ja „Kuidas päästa maailma?“ – hariv!)

Kas asi on äkki lihtsalt selles, et tänapäeva karastunud inimkond ei leia enam muust närvikõdi, kui et neile tuleb lihtsalt öelda: sa sured kahe aasta pärast?

Olgu kuidas on, pole vist ühtki maailmalõppu, millest maailma ettevõtted oleks nii palju raha välja imenud. John Cusaci, Amanda Peeti ja Woody Harrelsoniga film „2012“, mis teenis ligi 700 miljardit dollarit – umbes kümnekorde Eesti aastaeelarve. Need kuus lisa DVD-d, mis Amazonis müügil olles kannavad pealkirju „Nostradamus 2012“, „2012 – Doomsday“ vms. Need Arvutud raamatud, mis raamatupoodide lettidel vedeledes tõmbavad iga kolmanda mööduva tegelase end kätte haarama ja kiikama, kuidas täpselt tema ja ta lapsed surevad. Pane vaid püsti üks psühholoogilist abi andev veebisait, reklaami end USA-s ja küsi teenuste eest taskukohast hinda – sa saad rikkaks.

Põrgusse lähed ka, aga enne saad rikkaks.