Vahekokkuvõte.

Linn: Tartu.

Õhurõhk: 1024 hektopaskalit.

Ilm: Lund ei saja, aga tundub, nagu sajaks, sest tuul viskab seda lausa maast näkku. Ilus on tegelikult.

Raamatukogus veedetud tunde (kahe päeva jooksul): 17.

Põhjus: Meediatudeng hakkab elu esimest ajalooeksamit sooritama. Tegelikult ei nimeta ma end juba tükk aega enam meediatudengiks. Ebalen lollakalt, kui keegi küsib, mida õpin. Nimelt võtsin ajaloo kõrvalerialana juurde niipea, kui sain aru, et ajakirjandusinstituut on kõige vähem nõudvam instituut TÜ-s, samas ajakirjanikud peaks ametikirjelduse poolest olema maailma kõige targemad inimesed (õigupoolest peaks kehtima vanuse alampiir - 35-40 aastat, umbes nagu presidendil). Pealegi: see ei tundu 3 aastat ära katvat. Ajakirjandus peaks praeguse õppekavaga olema võimalik ainult kõrvalerialana õppida. Tobedus.

Õige jah. Inimesi, kelle olen samal teemal vingumisega põhjalikult ära tüüdanud: terve tutvusringkond.

(maailma parim ajakirjanduskool Missouri Columbia õpetab oma meediakasvandikele ainult 40% mahus ajakirjanduslikke aineid, ülejäänu on kõik muu: bioloogia, matemaatika, geograafia, majandus, filosoofia, jne, sest kunagi tööle hakates peavad nad ainult Kõike oskama.)(jäin juba vait).

Esmaspäeval on mul eksam, mille teemaks on Kõigi Euroopa riikide poliitika 20. sajandil. Austria bloody koalitsioonid ja Portugali peaministrid. Siirdudes peahoone armsast ajakirjandusinstituudist kõigest paarisaja meetri kaugusele Lossi tänava ajalooinstituuti, tundun olevat vahetanud maailmu. Mul on tunne, et ma õpin midagi, et minult oodatakse midagi. Midagi, mis on suur ja võib kanda "teaduse" nime. Mitte midagi, mis tundub olevat maskeerunud põhimõte "õpi ära see ja see häma, misjärel saad kirja linnukese, mis aitab kõvasti raha teenida". Lossi tänaval tuleb raamatuid lugeda. Ajakirjandusinstituudis tuleb slaide lugeda.

Loomulikult ei tea ma veel, kas katsumusele vastu pean. Eks esmaspäeval ole näha. Ja kui ei peagi - eks pressin siis lihtsalt edasi.

Vähemalt on mul huvitav. Ma ei teadnud enne, et alates 1983 on Küprose saare põhjaosa Türgi meelest Türgi Põhja-Küprose Vabariik. Aga ainult nende meelest.

Hobid: iga esmaspäeva õhtul istun ma maha samas ruumis ning tervitan häbitult oma nohiklikku poolt. See on muuseas Tartu suur erinevus Tallinnast: Tallinna mõistes nohikud on siin "the cool kids". Tulen aina enam kapist välja. Järgmisel korral, kui mind näete, ütlen, et mu nimi pole enam Mari vaid hoopis Mirwel ja et see on haldjanimi - ja ma ütlen seda kõike sindarinis.

Igatahes. Nii kaugel ma veel pole. Nii kaugele liikuda ma tegelikult ei kavatsegi. Praegu juhtub vaid see, et igal esmaspäeva õhtul võtan ma kaasa oma täringukoti ning mängin nelja samasuguse nohikuga mõned head tunnid (7-8?) drägonit.

Tööotsad: Rohkem huvi kui tasu pärast võtsin enda peale aidata Eesti Geiliitu: nimelt uurin geide meediakajastust viimase 10-15 aasta jooksul.

Ma hakkan aina enam mõtlema, et kõigi märkide põhjal tundub see ümberpöördumatu: ma hakkan tartustuma. Ma ei tunne enam nõmedat heldimustunnet, kui rongiga Tallinna sõites Ülemistest möödun. Ei saa välistada, et see kõik võib lõppeda kinnisvara soetamisega Tallinna asemel... Tartus!

Eeldusel, et keegi mulle kunagi tööd annab, see tähendab.

(Palun andke mulle tööd).