Kinnisvarakriis my arse ehk jutustus Jaama tänava Pantheonist, 1. osa.

"Hinnad langevad, tühjad korterid seisavad, üürnikud puuduvad ja maaklerid võtavad õhtuti enne magama minekut ühe antidepressandi asemel kaks,"

... räägivad naised erinevates saunades üle Eestimaa. Tegelikult pole mingist kriisist haisugi.

Kuu aega tagasi hakkasin süstemaatiliselt kinnisvaraportaale kammima, et leida endale ja täditütar Kadrile üks kena korter, mis sisaldaks kahte tuba, üht kööki, vannituba ja wc-d ning mis kõige olulisem - rohkem ruutmeetreid kui 15ruudune ühikatuba.

Järsku läksid pilved taevas laiali, tuba läks valgeks ja kuulutuste nimekirjast mu ees tõusis esile üks, praktiliselt kesklinnas asuv suhteliselt odav korter. Ja mis siis, kui see on puumaja? Ja kui seal ongi ahiküte? Mis siis on? Inimesed on ikka ahjusid kütnud, ma ei saa nüüd hakkama sellega siis või? Muidugi saan! Kui muidu ei lähe, siis hõõrun neid neetud halge vastamisi, kuni lahvatab leek, for crying out loud. Ma tahan seda raekoja platsist 7 minuti tee kaugusel asuvat korterit!

Järgmine loogiline samm oli maaklerile helistamine. Vaatamata sellele, et kuulutus Internetis oli osaliselt caps lockis kirjutatud, kõlas naismaakleri hääl telefonis huvitavalt ükskõikselt. "No tulge siis vaatama, kui nii väga tahate," oleks ta samahästi võinud tüdinult tähendada.

Kokkulepitud ajal ootasime kahekesi lõdisevalt ja ustavalt nimetatud maja ukse ees ning vaatasime, kuidas maakler hilineb kümme minutit, sest ta veetis need meie endi ninade all autos istudes ning mobiiliga jutustades. Lõpuks suvatses ta siiski meile oma korterit näidata ning astusime kolmekesi suurde ja rõskesse puumajja.
"See uks siin ongi," jõuame esimesel korrusel oleva korterini ning täpselt 10 minutit hiljem astume kolmekesi sellest uksest ka sisse. Nimelt oli pisike mustade krässus juustega naine kaasa võtnud umbes 60 võtit, mida ta ükshaaval läbi proovima hakkas.

Lõpuks oli sündinud uskumatu ja me seisime kõik korteris. Muidu täiesti tore koht, läbikäidavad toad aga muutsid asja üsna võimatuks. Naine jooksis teab-mispärast ärritatult kõik toad meiega läbi ega lasknud meil ühegi minuti jooksul ära unustada, et ega tal on soovijaid korterile küll, et me peame kiirustama.

Kadri: "Aaa.. näe.. siin köögis on liistud lahti.."
Naine: "No muidugi on need lahti! Vana korter ju! Kuidas nad siis ei ole lahti! GRRAWWR".

Okei ta ei urisenud päris nõnda, aga ma poleks põrmugi imestanud, kui ta oleks seda teinud.
Loobusime korterist tubade läbikäidavuse tõttu ja mõtlesin, et on alles segane maakler.


Hakkasin uuesti otsima ja hommikul kell 11 maaklerite numbritel helistades vastasid mingid tõenäoliselt pohmelli tõttu krigisevad ja unised hääled, kes lubasid vaatamisaegade kohta uurida ning tagasi helistada. Kolm tüüpi. Mis te arvate, mitu neist reaalselt tagasi helistas?


Õige.


Mul tekkis juba natuke veider tunne. Tundub, et korterid tuleb maaklerite käest välja lunida.

Mõne aja möödudes helistasin uuesti kuulutuste peale ning maakler teatas, et helistab mulle paari päeva pärast, et reedest aega täpsustada. Mõtlesin vihaga, et ütle siis juba otse, kui sa oma bloody korterit maha ärida ei taha, mitte ära keeruta "ma helistan tagasi"-tega.

See vend aga helistaski tagasi. Täiesti uskumatu. Võõrale numbrile vastates ei tulnud mulle pähegi, et see võib sama tüüp olla, aga.. tõepoolest.

Mul on korter.

See asub Jaama tänaval, telliskividest 30 aastat tagasi ehitatud maja number 77 esimesel
korrusel ukse taga, millel on number kaks. Ma olen saanud koos korteriga ühe rõdu ja kaks tuba, mis ei ole läbikäidavad; ühe köögi, mis on vingelt suur ja kus on Suuremat Sorti Ümmargune Laud; ühe wc ja vannitoa, kus on väike antiikne lamp; esiku, milles ripuvad laest kettidega veel mõned vanaaegsed lambid; väikese küünaldega kroonlühtri; vanaaegse helesinise kõvera raamiga jalgratta, mille esikumm on eemaldatud ning mis on kinnitatud asjade külge, mis hoiavad seda püsti - trenažöör; mingid veidrad mosaiigid erinevates kohtades, grammofon ja miljon vinüüli; miljon raamatut, millest 600 000 on venekeelsed; umbes miljon kassetti, mille see vanamammi, kes seal enne elas, 50-ndatel raadiost lindistanud oli; üpris palju mööblit koos kodutehnikaga ja kõige tipuks - esikus on kassettlagi. Nagu Rooma Pantheonis. See on Kaunis ja meie oma.

Maakler oli tagasihoidlik noor mees, kes ei jooksnud ringi ega seletanud, kui hea siin kõik on, vaid ütles vaikselt asju nagu "... on jah, suur köök... jaa..."

Ütlesime talle korralikult, et mõtleme veel natuke ja vaatame veel mõnda korterit, aga kui olime välja astunud sealt majast, vaatasime üksteisele otsa ning see vestlus oli


K: "Helistame talle homme hommikul ja ütleme, et me võtame selle."
M: "Helistame täna õhtul."