Ma käisin täna verd andmas. Tartus (nagu ka mõnele Tallinnas) on vere andmine nagu mäng, millel on kolm levelit ja iga järgmine on eelmisest raskestiläbitavam.
Esimene level on arktilise temperatuuriga Puusepa tänavale saamine (see on linnast minnes teisel pool raudteed, ühesõnaga - Kaugel). See level on algajatele - jah, väljas on külm ja vahel ma kahtlustan, et linnavalitsus ise kallab kõnniteedele öösiti vett, et inimesi kõnniteedel tantsima ja kukkuma panna, nii ühtlane ja vormitud tundub see jääkate olevat, aga siiski on see üsna algajatase. Iga loll jõuab Maarjamõisa haigla juurde kohale.
Teine level on kogu protsessi läbitegemine. See on juba veidi raskem, sisaldades valgete seintega ruume, haiglas ära eksides koridoride lõpust leitud uriinikülmikuid ja terava tipuga torusid veenis, aga siiski on see level üsna tehtav. Et mul on null reesus negatiivne veri, siis vaatasid arstid mind sellise pilguga, millega näljased lõvid vaatavad savannides antiloope. Väga näljased lõvid antiloope.
"Noooonii. Et siis null negatiivne? See on kõige nõutum, kas teate."
"Tõesti? Tore!"
"Jaa... olgu peale, täitke see blankett," naeratas Kitlis Arst ja ta silmad läikisid ahnelt, nagu ei näekski ta enda vastas istumas inimest, vaid hoopis hiiglaslikku verekotti, kes toolil istudes jalgu kõlgutab ja talle otsa vaatab.
Kui olin vastanud küsimustele nagu "Kas viibisid 1986 - 1990. aastatel Suurbritannias rohkem kui mõne kuu?" ning endale suhu kallanud ühe kreppkoti Valget Võikalt Magusat Pulberjubedust, mis pidi mu madalat vererõhku üleval hoidma, olin ma Ruumiks valmis.
Ruum on nelja lamamistooliga valge tuba, kus kaks arsti lamajate vahel ringi sibavad. Niipea, kui olin pikali heitnud, seisis üks neist mu kõrval ning ütles kaarti vaadates:
"Niisiis null negatiivne? Sinu imeme küll tühjaks!" ning naeratas soojalt.
Kurjam.
Teine level lõppebki esimese suurema kolliga - see on sentimeeter toru veenis. Tegelikult ületavad sellegi kõik mängijad.
On ka vaheastme auhind - sa saad endale valida midagi Klaaskapist. Erinevalt Tallinna Klaaskapist on Tartu omasse lisaks shokolaadile ja tassidele ka tudengitele mõeldes pandud makaronid, rapsiõli ja kakaopulber. Ma lahkusin majast ühe Fazeriga ja algas kolmas level.
Kolmas level on kojusaamine 5 liitri vere asemel 4,5 liitriga. Ja nüüd on Riia mägi su ees teistpidi, st allamäge, mis on hoopis naljakam. Tartu verekeskuses ei sunni nad inimesi väevõimuga pärast vereandmist veerand tundi kõledas ooteruumis ka passima (Tallinnas lükkas tädi mu istuma ja toppis mulle praktiliselt ise ühe küpsise hammaste vahelt suhu), niisiis lahkusin pea kohe ja see muutis kolmanda leveli veelgi proovilepanevamaks, sest silme ees ujusid veidrad mustad täpid.
Lõpuks, kui oled mängus jõudnud nii kaugele, siis tuleb lõpupaha - see on see metafooriline lohe, kellega sa viimased sada meetrit võitled, et näiteks Kaarsillalt mitte Emajõkke kukkuda (st Emajõe kaane peale), vaid siiski püstijalu koju jõuda.
Ma jõudsin koju.
Muidugi võttis nendepoolne kingitus mu heateolt märtrimaiku kõvasti vähemaks ning muutis selle omalaadseks ostu-müügitehinguks. Pool liitrit verd maksab 200 g Fazeri metsmarjadega shokolaadi, shokolaadikilo on tavaliselt kuskil 150 krooni ringis, mis tähendab, et liiter mu verd maksab kroonidesse teisaldatult 60 krooni. See teeb vere õllest kõigest kaks korda kallimaks.
Jah, ma oleksin praegu palju rohkem kannatanud märter, The Heategija, kui nad ei oleks mulle teinud vastukingitust ega mu eest hoolitsenud, vaid oleks mu imenud verest nii tühjaks, et mu näonahk pole isegi mitte valge, vaid läbipaistev, ning ma oleks koju liikunud roomates, omaenese küünte abil end mööda maad edasi tõmmates.
Mina aga - pft. Lihtsalt linnuke on kirjas. Tick! Mul on hea olla, küllap on sellel tegelasel ka parem olla, kes mu vere endale saab. Kõigil on hea.
"Näed, kuidas ühtki altruistlikku heategu pole tegelikult olemas - nad kõik on egoistlikud."
Mõni aeg tagasi oli Päevalehes arvamuslugu, kus teadmamees-austerlane Stefan Klein selgitas, et teadlaste pilt inimesest kui egoistlikust omakasupüüdlikust ja rahalembesest olendist hakkab muutuma; kuidas üle kolme miljoni sakslase on registreerinud end kui luuüdi doonorit tundmatutele leukeemiahaigetele ja kuidas Ühendriikides koguvad populaarsust veebilehed, kus vabatahtlikud pakuvad vastutasuta võõrastele oma neere. Inimene on altruistlik, ta räägib.
Ma olen peaaegu kindel, et mina tegin seda täna egoistlikul põhjusel, kui selleks saab nimetada seda head tunnet, mis mind hetkel valdab. Olen üsna kindel, et ka Nigeerias saviahjusid ehitavatel raha mitte teenivatel eurooplastel on vahel hea tunne. Jah, neil on palav ja malaaria, aga see Hea Tunne on natuke suurem kui füüsilised tundmused. Vähemalt sellest heast tundest räägivad kõik värbaja-inimesed abiorganisatsioonide reklaamplakatitel.
Selfish bastards.
Niisiis - kui ma teistele head tehes kannatan, siis olen ma õige heategija. Kui ma ei kannata, siis olen egoist - kahju ei kannata aga hea tunde, st kasu saan ikkagi. Ega ma eriti ei kannatanud küll täna, kui aus olla.
Kujutame ette olukorda, kus keegi vajab pliiatsit ja mul on neid lademes. Annan talle ühe, sest niikuinii kõdunevad need enne mu laua peal tuhaks, kui ma neid ära kasutada jõuan. Saaja on õnnelik, ma ka. Võrdluseks olukord, kus ma annan talle oma ainsa pliiatsi, mida ta hirmsasti vajab, aga mida vajan ka mina ja mille pärandas mulle mu tsaariajal elanud vanavanaema. Saaja on õnnelik, mina mitte.
Need siiski on täiesti võrdsed heateod, vaatamata tausttingimustele, nagu palju ma ise pliiatsit loovutades kahju kannatasin, kui palju on antud momendil õhurõhk või kes valitseb parasjagu Indoneesiat.
Kui ma ütlen võrdsed heateod, siis ma mõtlen loomulikult sõna "võrdne" kaasaja tähenduses. See ei tähenda otsest võrdusmärki. Ei saa öelda, et see, kes päästab teise elu enda omaga riskides, on samaväärne sellega, kes päästab teise elu vaid näpuotsa liigutades. Esimene on tõesti teisest suurem, samas ei tohi väita, et teine on esimesest väiksem. See ongi kaasaja kõiki matemaatilisi reegleid eirav võrdsus, see ongi Inimõiguste Deklaratsiooni esimese artikli esimese lause tähendus ("All human beings are born free and equal in dignity and rights."). Equality on siinkohal inimestevaheline võrdusmärk, mis see kehtib ainult ühte pidi, st teine on esimesega võrdne aga esimene teisega ei ole võrdne. Elame ühiskonnas, mille alustaladeks on loogikavead. Lepime sellega. Mehed on küll naistest karjääriredelil edukamad, aga ei tohi öelda, et naised on vähem edukad kui mehed. Ja Nii Edasi. Kaua edasi.
Ma totaalselt jagan, miks sa ajakirjandust õpid.
VastaKustutaMuide, ma soovitan teine kord ikka istuda natuke ka seal verekeskuses pärast vereandmist, küpsiseid ja vett/teed võib ise ka võtta, muidu äkki minestad ka ära nagu mul juhtus ükskord ;).
Tead, ma olin mõned päevad tagasi toidupoes ja siis üks väike armas poiss tuli seisis mu kõrvale kui ma puuvilja osakonnas kilekotti võtsin. Ta vaatas mulle otsa sellise näoga et ta just nii väga tahaks seda kilekotti, mille mina võtsin. Siis andsin selle talle ja võtsin endale uue ja ta ikka vaatas mulle otsa. Siis ta üritas seda lahti saada aga tal oli see valet pidi käes, niisiis aitasin tal selle lahti saada. Siis tuli sinna ta õde, kes oli veidi vanem(ma pakun 10 aastane) ja vaatas mind väga kurja näoga. Terve ülejäänud poes käigu ajal nägin ma seda poissi, kes istus edaspidi oma isa süles ja mängis kilekotiga ja tema õde, kes mind alati kurja näoga vaatas. Minu hea meel, et sain väikest last aidata, kadus siis kui ta kuri õde mulle tapja pilgu saatis:(
VastaKustutaee. ma just tsiteerisin sind oma e m a l e.
VastaKustutast lugesin talle lauseid su postitusest.
hee.
oh, KUIDAS me sind armastame.
(tegelikult ka. ja mina loomulikult üle kõige)
je-je-je-t'aime-e-e-e