Eksistentsiaalne kriis

... ehk ajakirjanikuks saamise kivid ja kännud.

Kui suguvõsa kokkutulekul küsib onu Allan teilt, mis asja seal ülikoolis õpite siis ka, ning vastate, et majandust või soome-ugri keeleteadust või matemaatilist statistikat, siis noogutab onu Allan heakskiitvalt pead. Eesti vajab noori ja tarku päid, kes välismaale minema ei jookse. Öelge aga hoopis, et õpite ajakirjanikuks. Vaadake, kuidas onu Allan siis reageerib.

Igatahes ei ole onu pilgus siis tõenäoliselt midagi heakskiitvat. Kogu olukord on naljakalt totter, sest ta (enamikel juhtudel) tunneb end automaatselt nagu intervjueeritav pika persooniloo kirjutamisel. Ainus viis, kuidas veel tobedam olukord tekitada, oleks öelda, et olen politseinik.

Ajakirjaniku amet on kahe kohutavalt terava teraga mõõk. Ühelt poolt on see suur võim. Ja ma ei mõtle seda nii, nagu üks mu tuttav, kes kirjutas SAS-i lennukompaniile kaebekirja, sest ta ei saanud esimese klassi ooteruumis tasuta õlut - ja sai muuseas täieliku raha tagastuse, sest väitis, et on kohaliku nädalalehe reisitoimetaja. Mõtlen võimu pigem selles mõttes, et jalutades sisse linnavalitsusse ja küsides mingi kahtlase afääri kohta tunnen tõesti, et mul on Õigus seda teha.

Samal ajal, soovides inimeselt millegi kohta kommentaari, pean talle kõigepealt selgitama, miks on ajakirjandus ühiskonnas tervitatav nähtus ning et tegelikult pole meie Eesmärk kirjutada võimalikult viltuseid ja paisutatud lugusid. Või et mõned ajakirjanikud ei ronigi öösiti akende kaudu kuulsuste magamistubadesse, et nende pesusahtlis sorida.

Oeh. Eksistentsiaalne kriis. Ajakirjanikuks saada?

Ma tean, et ma armastan ajakirjandust. Juba keskkoolis tahtsin teha ajakirjandust ja just nimelt seda kõige puhtamat varianti, mis pole reklaamide poolt kallutatud, mõne kindla leeri pooldaja, kooli juhtkonna häälekandja, vaid Ajaleht - särav, originaalne, geniaalselt kirja pandud olulised mõtted, teenides õpilaste huvisid. Ka see, mis meelt lahutab, on ometigi oluline.

Praegugi tahan teha ajakirjandust. Ma tõesti tahan. Küll aga tekitab minus kahtlusi teatav aine mu õppekavas, mille käigus pean iga nädala reede hommikuks välja tulema kindlateemalise uudisega. Näiteks nelja päeva pärast pean esitama adekvaatse, mittekajastatud ja Tartuga seonduva meditsiini teemalise uudise. Eelmisel nädalal oli see "linnamajandus, linnahaldus" ja ma leidsin end lonkimas mööda jõeäärt, vahtimas enda ümber, kas mõni trepp on lagunenud, park hooldamata, lambipirnid väljas... lõpuks istusin pingile maha ja jõllitasin parte. Mu kõrval võttis istet vist ilma koduta mees, kellega püüdsin juttu alustada, kuid kes andis mu entusiastlikele katsetele vastuseks vaid heitunud mõhatusi. Ma ei tea, kas lootsin, et kui küsin temalt, et kuidas läheb, siis ta vastab, et "kuramuse linn ei maksa mulle juba aastaid sotsiaalabi, sest salaskeemide tulemusena on kõigi töötute toetused kõrvale nihverdatud, et Tartu linnavalitsus saaks oma hoones remonti teha, ning linnapea isiklikult on 7 uut autot ostnud."

Lõpuks, kuidagi tutvuste kaudu saanud kätte mingi uudispoja selle kohta, kuidas linn üürib välja lausa eluohtlikult hallitavaid pindu, võisin uut nädalat, uut hektilist uudisotsingut ootama jääda.

Ütleme nii, et... kui olin otsustanud selle ala kasuks (mis tegelikult toimus umbes 6 aastat tagasi), siis ema esitas mulle levinud väärarusaama vastuargumendina: aga ajakirjanikud on ju need, kes visatakse uksest välja ja nad ronivad aknast sisse tagasi. Sel ajal ma naersin selle totruse üle. Hetkel ma tunnen, et just seda minult oodataksegi. Ja see on häiriv.

Täna näiteks käisin oma selle nädala uudist otsimas. Läksin kiirabi sihtasutusse. Seal tuias ringi üksik mees, kes uuris, mida ma otsin. Küsisin kedagi administratsioonist ja ta näitas mulle aknalaual istuvat, punases kiirabivormis naist - "Küsige temalt, mis te teada tahate. Ta on dispetšer." Kujutasin õudusega ette, mis saab, kui lähen selle naise juurde, kes parasjagu räägib: "Kirjeldage rahulikult, mis juhtus. Nii. Kas ta hingab?" ja ootan, kuni ta kõne lõpetab ja küsin debiilselt: "olen Mari Aigro TÜ ajakirjandusosakonnast ja kodutöö tarvis mõtlesin uurida, mis teil siis siin uut ka on? Näiteks kõige rängem vigastus, noo?" Ja siis see naine heidab mulle hävitava pilgu ja ma mõtlen taaskord, et pole pagana ime, et nad kõik ajakirjanikest eemale tahaksid hoida. Ma tahaks ka endast eemale hoida. Lasin sealt heaga jalga.

Mulle ei meeldi päris niimoodi töötav ajakirjandus. Nii, et kõnnin mööda linna ja peletan kõik oma tuttavad endast eemale sellega, et iga kord, kui kohtume, pärin ma neilt maniakaalse varjundiga hääles uudiste kohta. Võib-olla äkki ma ei oska seda kõike veel ja just sel põhimõttel ajalehed töötavadki, kõigi surnuks ahistamise läbi.

Samas, kui ma teeks oma ajalehe...

... siis ei peaks kirjutajad mööda tänavaid kõndima ja tänavavalgustust moniteerima. Just nimelt - nad poleks reporterid vaid kirjutajad. Ja nad võtaksid mingi suure, soovitavalt välispoliitilise/kultuurilise/majandusliku, ühesõnaga Laia teema, mina nende hulgas, ning lahkaks seda. Nad võtaksid mõne teema, mis käib uudistest läbi, aga kellelegi ei lähe see eriti korda, sest nad ei tea sellest rohkem - näiteks Rootsi valimised. Mingi ajastu muutus? Mingi veider teema parteidega, mingid liberaalid. Minusse ei puutu.

Aga mu kirjutajad võtaksid need valimised ja nad kirjutaks neist nii põhjalikult, selgitavalt, tausta ja naljakate juhtumistega, sellise sõnade järjekorraga, et isegi Võsapetsi pühendunud kliendid loeksid nende kirjutist Rootsi valimistest. Ja siis, just siis, kui uudistes mainitakse selle veidra heaoluriigi poliitikat, siis nad kuulaksid. Ja nad saaksid aru. Ja neid hakkaks huvitama. Nad saaksid haritud.

See oleks nagu Välisilm, ainult paberil ja mitte ainult kriisikolletele ning poliitikale keskenduv.

Selline oleks ehk mu leht. Sellel ei pruugi olla nelja helikopterit, kolme lennukit, isiklikku pesapallivõistkonda, sümfooniaorkestrit ja lõbustusparki nagu maailma suurimal lehel Yomiuri Shimbunil (Jaapan), ega ka 3000 inimest toimetuses, aga sellel oleks kena, puidust ja riidest sisustusega toimetusruum, tilluke raamatukogu, kööginurk ja mugavad tugitoolid. Rohkem pole vaja. Käputäis inimesi, kes mahuvad ära ühe ümmarguse laua äärde arutama, ja kõik.

See oleks ilus ajakirjanikuelu. Lood valmivad kaua, sest need on põhjalikud, aga see-eest on nad põhjalikud. National Geographicu mõned lood valmivad üldse poolteist aastat. Ja enamik allikaid, kui neile helistada, ei räägiks minu või kirjutajatega telefonis sellisel toonil, nagu hoiaksime nende ema pantvangis ja nõuaksime telefonitsi lunaraha, vaid nad oleksid inimlikud ja räägiks meiega. Peamiselt sest nad ei lugenud just eelmise nädala numbrist oma tuttava kohta räiget faktiapsakat või ei näinud esilehel suurt arutelule ärgitavat küsimust: Mis ikkagi välismaa meestele Eesti naiste rindade juures meeldib?

Nad töötaks kaasa, sest neile meeldis meie eelmine number väga. Nad olidki just mõelnud, et mis värk sellega siis nüüd on, et räägitakse, et Baltimaades kestab kriis kauem, aga meie meedia pasundab, et kriis on juba ammu läbi. Ja meie just mugavalt andsime ülevaate.

Tahan seda. Mida ma tegema pean, et sina jõuda. Õige jah.. õppima. Ja selle kuramuse meditsiiniteemalise uudise leidma. Lähen hommikul traumapunkti töötajaid ahistama.

Kui kellelgi on isu mind selles totras probleemis aidata, siis mu e-mail on avatud kõigile vihjetele ja juhtumistele, stiilis "nad andsid mu koerale vale rohtu" (meditsiin) või "mu õppejõud on loengus pidevalt purjus" (haridus ja teadus) või "president Ilves saab öösiti salaja kokku Talibani juhtfiguuridega" (varia). Igatahes - e-mail on mariaigro@hotmail.com.

May god have mercy.